25 aastat tilgatumat kainust

Täna täpselt 25 aastat tagasi, 2. augustil 1990ndal aastal, võtsin ma oma viimase tilga alkoholi. Ma ei mäleta enam, kui hea oli täis olla. Kindlasti oli väga hea, ma lihtsalt ei mäleta seda. Kuid ma mäletan väga täpselt, kui kannatamatult kohutav oli pohmell. Ja ma ei räägi joogijanust või kergelt tuikavast peast, mida normaalsed inimesed pohmelliks nimetavad. Ma räägin sellest, mida nimetavad pohmelliks alkohoolikud — mina ja miljonid minusugused üle terve maailma. Oma romaanis “Musta pori näkku” (saadaval tasuta e-raamatuna siin) kirjeldasin seda nii:

Ma lõdisesin kivikõval põrandal rätsepistes tasakaalu hoida püüdes nagu jõulusült, mille südamesse on keegi piraka kööginoa torganud. Mul oli külm ja tulikuum vaheldumisi. Ning mul oli paaniline hirm. Abstraktne hirm surma, sõja, katku, maavärina, mille iganes ees. Ma jätsin tule põlema ning läksin oma tuppa. Ma pidin natukenegi magada saama, kuigi teadsin suurepäraselt, et lihtne see olema ei saa. Nädalaid ülestegemata voodiga toas valitses haudvaikus. Ainus heli selles suitsukonidest ja katkistest õllepudelitest kaetud põrandaga sarkofaagis oli kõrval vannitoas lekkiva kraani üksluine tilkumine. Tilk-tilk-tilk-tilk. Keraamilise kraanikausi valget pinda piinava korrapärasusega terroriseeriv tilkumine ajab iga inimese hulluks. Nagu kotkas, kes kalju külge aheldatud Prometheuse maksa tükkhaaval nokib, tungib teravate veepiiskade tekitatud heli su kurnatud ajukäärude vahele, mässib need salakavalalt lahtiharutamatuks Gordioni sõlmeks ning teeb sinust lobotoomia läbielanud Randle McMurphy, kelle ainsaks vabanemiseks saab vastu nägu litsutud lämmatav haiglapadi.

Ma olen alkohoolik, kuigi tänase seisuga täpselt 25 aastat purukaine olnud alkohoolik. Alkoholism on haigus, millest ei ole võimalik paraneda. Temaga on võimalik õnnelikult ja isegi tervislikult elada, kuid priiks ei saa sellest kahjuks keegi.

Et alkoholism on haigus, kõlab paljudele kõrvadele veel tänagi sama uskumatult kui see, et näiteks homoseksualism ei ole. Kui keegi mulle sünnipäevalauas pitsi nina alla lükkab ja ma talle seepeale “tänan ei” ütlen, küsib ta reeglina imestunult “miks?”. “Ma olen alkohoolik,” vastan seepeale. “No just!” rõõmustab ta peaaegu et lapsikult ja lükkab viinapitsi mulle veel lähemale.

Minu käest on tihti küsitud, kas olen viimase 25 aasta jooksul kasvõi kordki tundud kiusatust palava ilmaga õllepudel lahti korkida. Ei ole. Ausõna ei ole. Sest ma tean, mis siis juhtub.

Peale esimest sõõmu saan ma korraga aru, milline arutu ajaraisk on viimane veerand sajandit olnud. Kümnenda sõõmu järel helistan ma Roaldile ja hõikan reipalt telefonitorru: “Ma olen tagasi!” Kolmekümnenda sõõmu järel olen ma lõplikult otsustanud, et kaotatud aeg tuleb tagasi teha, maksu mis maksab. Ja maksab ei rohkem ega vähem kui surm. Sest selline haigus on alkoholism.

Ma tahaksin suuta öelda, et ka minu järgmised 25 aastat on sama tilgatumalt kained ning deliirumivabalt õnnelikud kui viimased 25. Aga ma ei saa. Minu elu on köietants, pidev piiri mööda luuramine, isegi kui ma oma riskidele viimati vast mõned aastad tagasi mõtlesin. Sest ka selline haigus on alkoholism.

Kõlab morbiidselt, ma tean. Tegelikult on kõik hästi. Tegelikult nägi mu tänane hommik välja umbes nii:

Üht siinset poplauljatari parafraseerides: palju õnne mulle teie kõigi poolt!