Burger päästab Eesti

3 parimat siinset burgerimaja

Burger on tervisele kasulik. Igasugune vastupidine jutt on täpselt sama usutav kui see, et inimene peab päevas kaheksa klaasi vett jooma. Ei pea, nagu New York Times eile kirjutas. Mind on see burgeri kahjulikkuse jutt alati hämmastanud. Kui vanaema teeb kotletti ja pakub selle kõrvale viilu saia, huilgab terve pere vaimustusest. Kui vanaema kotleti aga kahe saiaviilu vahele suskab ja kogu kupatusele veel tükikese tomatit ning teise sibulat lisab, muutub toit äkki surmavaks. Kus kurat on loogika?

“Sööge saia, sööge liha, jätke jonn ja jätke viha,” on eesti rahvas alati laulnud. Burger pole mitte üksnes kahjutu toit, vaid ka meie folklooris juba aastakümneid nimetamist leidnud stressimaandaja. Iga endast vähegi lugupidav psühhiaater peaks antidepressantide asemel burgereid välja kirjutama. Et nende tööd veidi kergemaks muuta, lubage avaldada isiklik kohalike burgerikohtade edetabel.

3. Uulits (Tallinn, Kadaka tee 135a)

Kolmandal auhinnalisel kohal platseerub Tallinna burksisõprade viimase aja tuliseim jututeema — “Uulits”. Kadaka Selveri vastas paiknevas meeldivalt sisekujundatud putkas pakutakse müriaadi kõikvõimalikke burgereid ning wrappe, alates klassikalisest (topelt)juustuburgerist lõpetades ilmselgete veidrustega a’la “kitsejuustu-peedimoosi ja sinepi-meekastme burger” ning “steigiwrap punase veini-portobello kastme, maasika ja rucolaga”.

 
“Paksuke”. Kui sellest peaks väheks jääma, pakub Uulits toodet nimega ‘Uulitsa Kunn (kolme pihviga burger).

Vaatamata tarbertult pikale menüüle (see tõbi vaevab muide kõiki kohalikke burgerimaju) on Uulitsas pakutav burks kaunis lähedal sellele, mida veendunud burgerihull on harjunud paremates Ameerika urgastes seedetrakti sisestama. Kartulid olid minu maitsele liiga magusad ja “Paksuke” (kahe pihviga burks) oleks võitnud tiba jämedamatest saiakäntsakatest (praegused grillitud saialaastukesed tõid meelde üheksakümnendail legendaarse peldikubaari juures tegutsenud Tallgrilli kulinaarsed katsetused). Üldiselt on Uulits aga kogu haipi väärt. Meedliva vibe’ga putkat täitis Steppenwolfi “Born to Be Wild” ja seletamatagi selge, kui härdaks see minusuguse gerondi tegi. Kindel ma-tulen-siia-tagasi-koht.

2. Diner (Tallinn, Vabaduse puiestee 39)

 
Foto on pätsatud Dineri Facebooki lehelt ja kujutab kukeseeneburgerit.

Kunagise legendaarse Iirise kohviku majakeses Vabaduse puiesteel tegutseb juba mõnda aega burgerimaja nimega Diner. Kui mu info paika peab, veavad seda kohta samad tüübid, kes mõne aja eest Vesivärava tänaval kohaliku burgerielu korralikult läbi raputasid. Toona küündisid järjekorrad tihti tunnini ning löögile pääsemiseks tuli sinna ette helistada. Põhjus väga lihtne — Vesivärava Grill pakkus parimaid burkse Tallinnas. Pakub siiamaani, kuigi uue nime ja asukohaga.

Maheveisest valmistatud pihvid viivad keele alla ning kuigi ka siinsed kartulid on sarnaselt Uulitsale minu maitsele liiga magusad, on kogu kogemus pehmelt öeldes meeldiv. Sarnaselt Uulitsale (ma ei imestaks, kui nende kahe koha vahel mingi sugulusside valitseks) on ka Dineri menüüs teatavat veiderdamist (Pohmakas, Rünnak südamele, Ürdivõiburger), ent erinevalt Uulitast on siinne burgerikukkel burgerikukli moodi. Kindel lemmik Tallinnas ja julge number 2 Eestis.

  1. Grillers (Rakvere, Lai 2)
 
Foto on pärit Grillersi Facebooki lehelt ning kujutab kanaburgerit seente ja sinihallitusjuustuga.

Eesti konkurentsitult parim burger elab Rakveres. Kraam on siin nii hea, et regulaarselt Tallinnast (või ükskõik kust) spetsiaalselt kohale sõita. Ma olenGrillersis käinud kaks korda ning mõlemal juhul oli stiilselt disainitud ruum paksult ameeriklasi täis — kindel märk heast burgerist.

Menüü on Grillersis mõistlikult lakooniline. Burgerite nimed kirjeldavad seda, millest nad tehtud on. Ning — pange nüüd tähele — burgeri valmimine võtab siin reaalselt aega! See aga tähendab, et preilid köögis (Grillersi kokad on erinevalt levinud stereotüübist valdavalt noored naised) suhtuvad oma töösse kire ning loominguga. Tulemuseks on peaaegu orgastiline kogemus, mis paneb tõsiselt kaaluma võimalust Vana-Rooma keisrite kombel äsja lõpetatud burger organismist eemaldada ning seejärel kohe uut õgima hakata.

Kui minust peaks kunagi president saama, siis vabastab minu esimene ukaas Grillersi töötajad elu lõpuni maksudest ning garanteerib neile igavese riikliku eripensioni. Kui nad oma kartulid kah korda teevad (sellest kirjutasin mõne aja eest pikemalt siin), kolin ma Rakverre ja ei lahku Grillersist enne, kui joint ööseks kinni pannakse.