Heal lapsel üks nimi

See artikkel ilmus esmalt ajakirjas “Pere ja Kodu”.

Ma olen viimase kahe aasta jooksul pidanud kahele lapsele nime panema. Või noh, tegelikult leppisime me Liinaga kokku umbes nii, et kõigile meie tütardele panen nime mina ja poistele siis omakorda tema. Ja nii läks kah, kuigi sisuliselt oli meil mõlemal vetoõigus teise nimevaliku üle, nii et lõppkokkuvõttes panime me oma laste nimed ikkagi koos. Mingi ülearu lihtne lugu see polnud, sest kummalgi oli terve rida kriteeriume, millel meie laste nimed vastama pidid. Ja umbes sama palju – kui mitte rohkem – oli nii minul kui Liinal tunnuseid, millele meie laste nimed mitte mingil juhul vastata ei tohtinud.

Esiteks leppisime me me kokku, et meie lastel on enamvähem eesti nimed. Et kõik Cäthrynid ja Kevinid on automaatselt välisatud, kuigi näiteks Nikita käis tütre puhul küll mitu korda laualt läbi ja lõpuks pidin ma Wikipediast kunagise Nõukogude Liidu liidri Nikita Hruštšovi pildi üles otsima, et Liina aru saaks, miks meie imearmas tütreke Nikita ei saa olla.

Teisalt leppisime me kokku, et ülearu arhailiste nimedega me oma lapsi kah ei karista, ükskõik kui eestlaslikult need ka ei kõlaks. Ja kuigi Endel või Sirje on mõlemad täitsa vahvad nimed ja vähemalt minu tutvusringkonnas on sellenimelisi keni inimesi jalaga segada, ei oska ma siiski ette kujutada, kuidas ma tõsise näoga „ai ai, Endel on jälle mähkmed täis kakinud“ ütlen.

Kolmandaks leppisime me kokku, et kuna laps peab varem või hiljem endale emaili aadressi tegema, siis üritame me teda täpitähtedest säästa. Seega langesid ära nii Jüri kui Kärt, aga ka näiteks Käblik ja Tõiv, kuigi nende viimaste peale ei mõelnud me juba eelmisena nimetatud põhjustel.

Neljas sõel, millest me kõik eesnimed läbi lasime, oli kuulikindlus võimalike narrimiste vastu. Lasped võivad olla erakordselt julmad ning kõige esimene asi, mille nad eakaaslaste alandamiseks ette võtavad, on nimi. Rahvatarkus võib ju väita, et nimi meest ei riku, ent mehe lapsepõlve võib nimi rikkuda küll. Mul on sõber Esko, kelle muretu lasteaiapõli kestis täpselt ühe päeva, sest juba järgmisel mõtles üks eriti sadistlik põngerjas välja, mis Esko tagurpidi lugedes kokku teeb. Juhan on teine sarnase loogikaga eesnimi, kuid kuna siin peab kiusaja natuke vene keelt oskama, on Juhan aastatega palju turvalisemaks nimevalikuks muutunud.

Viies täiusliku eesnime kriteerium on muidugi see, et ta koos perenimega mingid totrust kokku ei annaks. Ma võin oma lapsele tahta ju Muuk või Triik nimeks panna, aga sellisel juhul pean ma oma perekonnanime vahetama. Sama loogikat võiks lapsevanem testida ka eesnime esimest tähte ja perekonnanime järjestades. Vastasel juhul võib juhtuda nii, nagu juhtus eesti ajaloo ühe võimekama maletajaga, kes pidi oma eesnime alati lõpuni välja kirjutama. Usukuge, keegi ei taha olla J. Obu või T. Ainas.

Kuuendaks – ent sugugi mitte vähematähtsaks – kriteeriumiks oli nime hääldatavaus. Et kas kolmeaastane suudab oma nime ikka ise kah kuidagi välja öelda või peab ta enda tutvustamisega täiskasvanuks saamiseni ootama. Nii kaalusime me oma septembris sündinud pojale minu hea sõbra järgi Roald nimeks panna, kuid püüdsime seejärel ette kujutada, kuidas ta lasteaia jõulupeol end jõulutaadile tutvustades Roald Raud üle huulte üritab väänata.

Ja kõige lõpuks pidi lapse nimi meile muidugi lihtsalt meeldima. Imiku käest on teatavasti keeruline teada saada, millist nime ta endale soovib, kuigi lõppude lõpuks peavad ju lapsed oma nimedega elama, mitte nende vanemad. Aga ebaõiglases maailmas tuleb üritada langetada võimalikult õiglaseid otsuseid. Ja noh, puht teoreetiliselt võivad lapsed täisealiseks saades oma nimed ju ära muuta. Ma loodan, et Mirjam ja Joosep – minu ja Liina väikesed lapsed – seda siiski tegema ei pea.