Iga laps on kunstnik

See artikkel ilmus esmalt ajakirjas “Pere ja Kodu”.

Laste ohutuse nimel võin ma loobuda paljudest vabadustest ja luksustest. Paradoksaalsel kombel on üks peamisi luksusi, mis meie kodus laste turvalisuse nimel aegajalt proovile pannakse, suhted minu ja minu naise vahel.

Mitte et Liinal täiesti ükskõik oleks, mis meie kahe jõnglasega juhtub või ei juhtu. Vastupidi, ta on võimeline pealtnäha täiesti ohutus olukorras tõelise emalõvina käituma. Kord oleks ta tuntud Tallinna kohvikus napilt Õhtulehe esikaane väärilise stseeni korraldanud, kui mingi rüblik Mirjamit plastmasstraktoriga lagipähe taguma otsustas hakata.

Kuid paljudes küsimustes, mis siis täpselt meie laste julgeolekut ohustab ja mis mitte, lahutavad Liinat ja mind valgusaastad. Ning see tekitab meie vahel aegajalt peaaegu et totakaid pingeid.

Asi on selles, et Liina juhindub meie laste kasvatamisel Pablo Picasso kuulsast lausest, mis kõlab umbes nii, et iga laps on kunstnik ja probleem on selles, kuidas jääda kunstnikuks siis, kui ta suureks kasvab. Iseenesest on Picasso väites muidugi palju tõtt ning ilmsesti paitab tema kuulus lause ka iga lapsevanema eneseteadvust.

Ent meie kodus tähendab selle filosoofia ellurakendamine pidevat kaost, mille sarnast ei kohta ka kõige liberaalsemas hipikommuunis: põrandad on täis pintsleid ja nööpnõelu, katkirebitud riidetükke ning avatud guaššvärvipurke, pisikesi ning veel pisemaid plastiliiniplönne ning kõikvõimalikke muid potentsiaalselt surmavaid objekte, mis igas normaalses väikelapses autoimaatseid neelusid tekitavad.

Ratsionaalse inimesena saan ma ühest küljest aru, et küllap on olukord kontrolli all ega minu lapsed nii lollid pole, et haaknõela endale põiki suhu toppida. Teisalt tean ma aga liigagi hästi, et kahe ja poole aastane laps näeb oluliselt elukogenum välja, kui ta tegelikult on. Neljakuusest ei hakka ma rääkimagi, sest võime värvipurgil ning lutipudelil vahet teha kujuneb neil välja oluliselt hiljem ning kuniks see juhtub, läheb kaubaks absoluutselt iga vedelik, eriti kui too ligitõmbavalt neoon lilla välja näeb.

Niisiis kipun ma Picassot parafraseerides Liinale ütlema: Mirjam ja Joosep on loomulikult kunstnikud, kuid probleem on selles, kuidas nad sealjuures ellu jääksid. Kuidas muuta meie kodu käsitöökoja ning moeateljee kombinatsiooniks nii, et me ei peaks kord päevas hädaabinumbril helistama? Kuidas kasvatada lastest järgmised Viiraltid ning Adamsonid ja samal ajal garanteerida, et nad protsessi käigus “Grey anatoomia” püsitegelasteks ei muutuks?

Asi on seda keerulisem, et lapsed – vähemalt need pere kõige pisemad – vajavad kaitset ka pere ülejäänud laste eest. Igatahes kipub Mirjam aegajalt Joosepit niimoodi kaisutama, et väikemees vaevu hingata suudab. Muidugi – ta teeb seda tohutust armastusest ning sellega kaasnevatest spontaansetest sadismihoogudest, ent ega armastus kägistamist vähem eluohtlikuks ei tee.

Mida siis teha? Aus vastus on – üldjuhul mitte midagi. Meie pere on katsetuste käigus jõudnud rusikareeglini: kui tekkiv olukord mõne pereliikme hospitaliseerimist või korteri kapitaalremonti ei ennusta, siis pole sellesse mõtet sekkuda. Las möllavad. Loodetavasti läheb üle. Vähemalt meie suguvõsades pole küll kedagi, kes juubelilauas oma neljakümne kaheksa aastast venda karahviniga peksnud oleks.

Las kasvab laps vabaduses ja saab protsessi käigus mõned armid, kui et sirgub keeldude ning piirangute puuris ning näeb täiskasvanuna pealtpoolt küll sile välja, kuid on seest nii pagana lõhki, et kokku suudab teda ainult hingearst õmmelda. Aga kui terendab ikka tõeliselt eluohtlik olukord, siis lendab “iga laps on kunstnik”-põhimõte vähemalt ajutiselt kasutatud mähkmete korvi. Kusagil on piir isegi meie kodus.