Kes kardab hambaarsti?

See artikkel ilmus esmalt ajakirjas “Pere ja Kodu”.

Targemad teavad rääkida, et inimene sünnib täpselt kahe hirmuga ja kõik ülejäänud õpime me aja jooksul juurde. Esimene olla hirm kukkumise ja teine valju müra ees. Mulle on elu elavalt demonstreerinud, et ühe hirmu omandame me ema üsas veel. Ja see on hirm hambaarsti ees.

Kuidas muidu seletada asjaolu, et lapsed, kellel ei tohiks hambaarstist ega tema poolt tekitatavast valust halli aimugi olla, kardavad ka kõige esimest hambaarsti visiiti nagu tuld? See lihtsalt peab olema geneetiline, minu laste puhul näib vähemalt olevat.

Kahe pisemaga pole ma seda kolgata teed veel jalge alla pidanud võtma. Ühel neist pole nimelt hambaidki ja teise omad on veel nii värsked, et neile pole põhjust puuri näidata olnud. Aga suurema lapsega on mul mitu üsna dramaatilist kogemust. Ja pole vähematki kahtlust, kellelt ta oma dentofoobia on pärinud – see olen mina.

Minusugustel nõukogudeaegsetel reliktidel on vähemasti tõsiseltvõetav põhjus, miks me hambaarsti kardame. Kes ei mäletaks koolides läbi viidud kohustuslikke hambakontrolle, mida saadeti tegema (või vähemalt selline mulje võis jääda) joomise tõttu polikliinikutest lahti lastud meedikud. Igatahes sattusin mina alati lihuniku väljanägemisega rõugearmilise vanamehe otsa, kelle suust tuli intensiivset piirituse lõhna ning kes mulle puuriga lähenedes halvaendeliselt kätt väristas. Pahatihti jäi ta sihtmärgi tabamisel hätta ning vähemalt kahel korral surus ta terava riistapuu mulle otse igemesse.

Kogu selle mõneti utreeritud õudusjutu mõte on teadagi kirjeldada, millise uskumatu õnne otsa on tänased lapsed oma vanematega võrreldes komistanud: kaasaegsed hambaarstid on eranditult kained, nende tööriistad on tehnoloogia viimane sõna ning ka kõige tühisema manöövri sooritamisele eelneb joovastav tuimestussüst, mis muudab vähimagi valu peaaegu võimatuks.

Kuid ükskõik kui palju ma seda kõike enda ning oma tuttavate lastele ka seletanud pole, ei näi minu jutt neid karvavõrdki lohutavat. Mõni kardab hambaarsti isegi nii palju, et vanemad oma maimukesele üldnarkoosi tegemise võimalust tõsimeeli kaaluvad (isegi nii äärmuslikku meedet pidi tänapäeval olema võimalik kasutada).

Mida siis teha? Minu kogemus on õpetanud, et ega väga midagi polegi. Hambaarstil käimist lapsele meeldivaks ei tee, riietagu too end kasvõi Lotte kostüümi või laulgu puuri sisinaga võidu Karl-Erik Taukari viimast hitti. Ent mõnevõrra vähem piinarikkaks on kogu protsessi võimalik muuta küll.

Esiteks tuleb laps hambaarstile saata võõra inimesega. Või noh, mitte just täiesti juhusliku tundamatuga, kuid emad ja isad ning vanaemad ja vanaisad on mõistlik hambaarsti visiidi ajaks koju karamellkompvekke krõmpsutama jätta ning laps mõne peretuttava hoolde usaldada. Selle nipi eesmärk pole pelgalt lähisugulasi närvivapustusest säästa, kuigi seda ka. Laps kaldub lihtsalt lähisugulate juuresolekul kergemini paanikasse sattuma ning eriti ema vaateväljast puudumisel ilmutavad lapsed tihtilugu üsna ootamatut vaprust.

Teiseks tuleb võimalusel valida hambaarst, kellega oleks laps mõnedel teistel tingimustel valmis täiesti rahulikult ühes toas viibima. Ehk siis oleks rõugearmilisi vanamehi mõistlik vältida (mitte et selliseid eesti hambaarside hulgas ülearu palju oleks) ja püüda oma laps viia sellise arsti juurde, kes mõjuks turvaliselt ning väldiks retoorikat stiilis „kui sa kohe suud lahti ei tee, tuleb Edgar Savisaar ning sööb su ära“ (mitte et selliseidki Eestis liigi tihti kohtaks).

Kolmandaks on nutikas – nagu laste kasvatamisl üldse – ise rahulikuks jääda. Stress on nagu nakkushaigus ning kõikvõimalik nakkuste ülesnoppimises on lapsed teatavasti maailmameistrid.

Auk hambasse!