Kuidas jutustada head lugu? Ole sadist.

Kurt Vonneguti 8 soovitust algajale kirjanikule.

Täiusliku loo peale mõeldes meenub meile reeglina mõni haarav romaan, mida usume veel aastaid peale lugemist oma elu muutnud olevat. Või äärmisel juhul film, mille nägemise järel polnud miski enam päris endine. Aga heal lool, nagu lapselgi, on tohutu hulk võimalikke nimesid ja vorme.

Minu absoluutne lemmiklugu on näiteks näidend — Martin McDonaghi kirjutatud “The Pillowman”, mille tõi Eestis kunagi lavale Tiit Ojasoo. See on kõige ilusam ja humanistlikum lugu, mida ma olen kunagi lugenud. Samas on “Padjamees” kõige võikamate ja verd tarretama panevate vahenditega jutustatud lugu, millega on mul olnud õnn kokku puutuda. Ja muidugi Lermontovi “Meie aja kangelane”, mida mu emakeele õpetaja Aino Niinemäe õpilastele vägisi lusikaga suhu toppis ja mille lehekülgedelt sain ma esimest korda teada, et arrogantne tõbras on tegelikult cool olla (nii et peab paika küll, et kirjandus võib meist paremad — või halvemad — inimesed teha).

Aga loo piirid on loomulikult oluliselt ähmasemad. Näiteks Steve Jobs teadis väga hästi, et inimestele uute vajaduste väljamõtlemine ning neile seejärel noid kunstlikult konstrueeritud vajadusi (mida muud on näiteks tung hommikul esimese asjana tahvelarvutit näppida?) rahuldavate vidinate mahamüümine tähendab enne kõike head lugu.

Ja teavad paljud teisedki. Näiteks see geniaalne (ja kõvasti kisa tekitanud) Volkswageni relaam:

Lugu missugune.

Või see:

Armastatud ameerika kirjanik Kurt Vonnegut, kelle teoseid on aegade jooksul ka eesti keelde tõlgitud (näiteks Tšempionide eine), on sõnastanud kaheksa lihtsat (ent kriitilist) juhtnööri, mida lugu jutustades silmas pidada:

  1. Kasuta oma lugeja aega nii, et ta tunneks, et see pole raisatud.
  2. Anna oma lugejale vähemalt üks tegelane, kellele pöialt hoida.
  3. Iga tegelane peab midagi tahtma, isegi kui see on vaid klaas vett.
  4. Iga lause peab täitma ühte kahest eesmärgist — kõnelema midagi tegelase kohta või viima tegevust edasi.
  5. Alusta nii lõpu lähedalt kui võimalik.

6. Ole sadist. Ükskõik, kui armas ja süütu Su peategelane ka pole — muuda ta elu kohutavaks. Ikka selleks, et lugeja saaks aru, mis puust Su tegelane tehtud on.

7. Püüa meeldida ainult ühele inimesele. Kui Sa avad akna ning üritad kogu maailmaga armatseda, nakatub Su jutustus kopsupõletikku.

8. Anna oma lugejale nii palju informatsiooni nii kiiresti kui võimalik. Põnevuse kruttimine võib kuradile käia. Lugejal peab olema toimuvast sedavõrd täielik ülevaade, et ta suudab loo ise ära lõpetada, kui prussakad viimased leheküljed nahka peaksid pistma.

Head piinamist!