Kuidas muusika vabaks sai

“How Music Got Free: The End of an Industry, the Turn of the Century, and the Patient Zero of Piracy”

Kas mäletad selliseid oma ajastu märke nagu Napster, LimeWire, Kazaa ja kõik need teised? Kas suudad meenutada aega, mil mp3 ei olnud veel leiutatud, failide jagamisest polnud keegi midagi kuulnud ning muusikatööstus elas imelist elu? Kas oskasid kolmekümne aasta eest (kui Sa siis muidugi juba sündinud olid) ette kujutada, et värkse Apelsini (või minu poolest Deep Purple’i) plaadi ostmiseks ei tule sul tundide kaupa Raekoja platsi plaadipoe sabas seista, vaid piisab nupule vajutamisest ning kogu album on kolinal taskus? Ja mis kõige parem — täiesti tasuta?

Ameerika ajakirjaniku Stephen Witti juunis ilmunud raamat “How Music Got Free: The End of an Industry, the Turn of the Century, and the Patient Zero of Piracy” viib meid otse keset sündmusi, mis tapsid terved tööstuse. Peaaegu põnevusromaanina loetav teos kirjeldab muusikapiraatluse sündi ning selle kuulsusrikka ajaloo olulisemaid ning värvikamaid tegelasi.

Ma pean ausalt tunnistama, et pole midagi nii põnevat ja silmiavavat ammu lugenud. Mul polnud õrna aimu, et failid, mida ma omal ajal Napsterist ja mujalt alla sikutasin, ei ole mitte tavaliste musafännide ripitud ja Internetti paisatud bitihunnikud, vaid salajaste ning ülitäpse hierarhiaga võrgustike peenelt koordineeritud vandenõu. Ma polnud kuulnudki loost, kuidas veel ilmumata plaate CD tehaste rangelt kontrollitud territooriumidelt kõige uskumatumaid meetodeid kasutades välja tassiti. Mul puudus vähimgi teadmine FBI mastaapsetest operatsioonidest, mille abil muusikapiraate püüti ning veel vähem olin ma kuulnud abinõudest, mida muusikapiraadid omakorda FBI ja teiste jälitajate eest põgenemisel kasutasid.

“How Music Got Free” on nagu klassikaline maffiasaaga. Witt pole pelgalt põhjalik uurija, vaid ka suurepärane jutustaja. Kohustuslik lugemine kõigile, kes kasvõi üheainsa mp3 faili kunagi alla on laadinud.