Neetud Magnum

Kui ma laps olin, viis isa mu heal juhul Ainažisse. Mõnikord viis Riiga ja korra viis vend mu Vilniusesse, aga see oli ka absoluutne maksimum, mida 1970ndad aastad ühele lapsele võimaldasid. Nüüd on teised ajad. Ja minu laps väärib paremat, otsustasin ma paari päeva eest. Minu laps väärib vähemalt Gdanskit ja kui ta end reisil hästi üleval peab, väärib ta isegi Varssavit. Aga ennekõike väärib ta kohtumist naaberrahvaste kultuuridega.

Minu esimene (ning aastakümneteks imelisena mällu sööbinud) kokkupuude läti ja leedu kultuuriga toimus läbi jäätise. Jäätis on nagu rahvamuusika — ta koosneb universaalsetest koostisosadest, ent maitseb/kõlab enamasti ikka kuidagi teistmoodi kui kodus. Saldejums võiledai oli ühest küljest küll vana hea jäätis, aga teisest küljest oli uus. Nagu Zetod on justkui Värttinä (ja Trakai nagu Paks Margareeta), aga tegelikult ei ole kah.

Aga nüüd on — nagu öeldud — teised ajad.

Mul pole üleilmastumise vastu midagi. Jumala pärast — mind need kõikides Euroopa vanalinnades turiste letargiliselt silmitsevad Espritid ei häiri. Mind ei häiri isegi too naljakas globaalboheemlus ning igas pealinnas kohustlusliku vaatamisväärsusena omasuguseid kärbsepaberina meelitavad kohalikud “kalamajad”. Aga mind ajab kettasse, kui riigist riiki, linnast linna, külast külla ja tänavast tänavasse õnnestub mul osta ainult Magnumit. Ükskõik, millise järgmise külmkapi ma kultuurišoki ootuses lapse elevuseks lahti kangutan, vahib mind sealt jälle see neetud Magnum. Ja isegi, kui jäätisele on peale kirjutatud, et ta on saldejums, selgub teda sööma hakates ikkagi, et tegelikult on ta Magnum.

Ka Magnumi vastu ei ole mul tegelikult mitte midagi. Ta on täitsa maitsev. Tõenäoliselt on Magnum kümme korda maitsvam kui kõik saldejumsid jaleidaid kokku, mida ma lapsena tõsiste seedehäirete kiuste oma kujunevasse organismi sisestasin. Aga saldejumsil oli identiteet. Ledail oli kultuuriline väärtus, ta rääkis lapsele lugu, mida see polnud varem kuulnud. Magnum teeb suu magusaks. Kõik.

Jumala pärast — ma ei taha kõlada nagu kõik need kuradi nõukanostalgikud, kes teile turul räägivad, kuidas Brežnevi ajal tomatid mitte midagi ei maksnud. Asi pole selles, et rohi oli rohelisem. Ei olnud. Ta oli süsimust. Aga jäätisel oli oma maitse.

Laps on reisil ülihästi käitunud. Ta väärib Varssavit. Seal sööme vahelduseks midagi muud. Pizzat näiteks. Ja see on juba hoopis teine, kuigi täpselt sama jutt.