Punk on mahe!

Punk pole surnud, vaid mitte kunagi sündinudki

Nädalavahetusel peeti taaskord punklaulupidu. Oli vahva üritus. Tuldi peredega. Lauldi taas neid muhedaid vanu laule. Oldi toredasti koos, söödi head-paremat ning nauditi ilusat ilma. Kõik oli igavesti tore. Ja oligi. Ainult et punk ei ole tore, pole kunagi olnud ega saagi olema. Punk on vastik. Ja kui punk ei ole vastik, siis ei ole ta punk.

Punklaulupidu on tegelikult lihtsalt üks stiilipidu, mis annab kunagistele punkaritele võimaluse end taaskord noorena tunda. Annab selle võimaluse neilegi, kelle jaoks haaknõelte ning inetute rõivaste kandmine kaheksakümnendail eriti hea mõttena ei tundunud. Andrus Kivirähk kirjutas sellest kunagi üsna ammendavalt Eesti Päevalehes.

Sisuliselt on Eesti punk alati stiilipidu olnud. Suures osas lihtsalt vahvad rõivad ning lahe muss. Niinimetatud “päris” pungist — sellest, mida varakaheksakümnendail vaid Suosikkis või Melody Makeris avaldatud fotodel vaadata sai — on siinne punk alati valgusaastate kaugusel olnud.

                                         Pask ei olnud mitte thatcherism, vaid selle puudumine.

Nii vähe, kui Eesti NSV (ja ülejäänud Nõukogude Liidu) punkarid end ka mingi ideoloogilise küljega koormada viitsisid, oli see kantud ihalusest thatcheristliku Inglismaa järele. Ma olin sel ajal punkar ja mäletan väga hästi, et kui meid miski ühiskonnas häiriski, siis oli see kuninganna puudumine, mitte tema olemasolu. Pungi sünnimaal oli olukord aga vastupidine — Inglismaal tähistas punk terve põlvkonna põlgust naise vastu, kes nende maa tuksi oli keeranud.

Punk ei ole surnud. Nii kõlab levinuim väide, mida punkarid üksteisele justkui iseendi veenmiseks iga päev korrutavad. Päev enne punklaulupeo ametlikku algust peetud eelpeol teatas üks esinenud luuletajatest aga, et punk ei ole kunagi sündinudki. Täpsemini on raske midagi kirjeldada. Väga võimalik, et tänane Eesti punk on nõukogude Eesti pungist kuidagi “ehedam”, ent sellest on ümbritsevale maailmale kasu täpselt sama palju, kui on kasu “ctrl” klahviga kirjutusmasinast.

Aga maamuna ongi üks kirev koht. Mõnes kohas pannakse poliitilise teatri tegemise eest trellide taga, teises koguneb Ühtse Eesti Suurkogule riigi poliitiline eliit, et saalis rõõmsalt kaasa plaksutada. Mõnes kohas tähendab punk sõda väikekodanluse vastu, teises aga kohe-kohe saabuva kapitalismi ootuses kirjutatud vahvaid viisijuppe. Nagu Üllar Jõrberg kunagi laulis: “see on imeline maailm, kus me elame”.