Reisile nendega

See artikkel ilmus esmalt ajakirjas “Pere ja Kodu”.

Ma kirjutan neid ridu kell on pool kuus hommikul 2. avenüü ja 9. tänava nurgal asuvas ukrainlaste kohvikus nimega Veselka. Ma pidin hotellist välja saama, sest Mirjam ja Joosep on juba mõnda aega ärkvel ja kui need kaks ei maga, siis ei saa ma isegi hüümärki kirjutatud, ilma et üks neist – reeglina mõlemad – mu tähelepanu eest valjuhäälset lahingut ei peaks. Tavaliselt magavad mu lapsed julgelt kümneni, aga täna oleme me esimesi päevi New Yorgis ning ajavahe ei halasta.

Jah, iga vastutustundliku lapsevanema hinnangul oleme me Liinaga ilmselt peast segi. Kahe ja poolesega võib Suureks Õunaks kutsutavasse hullusesse ju reisida, aga viie kuusega? C’mon!

Tõepoolest, ega see rinnalapsega reisimine ülearu lihtne ei ole. Eriti kui komplekti kuulub preili nimega Mirjam Raud, kelle arusaam vaikselt ühe koha peal istumisest erineb kardinaalselt kogu ülejäänud maailma omast.

Lennukis naeratab Mirjam küll sulnilt igale kaasreisijale, ent kostitab neid luuüdini lõikava kriiskega, kui need oma muffinit temaga jagada ei taha. Ta tunneb vastupandamatut vajadust mööda õhubussi vahekoridore tormata just siis, kui kapten on sisse lülitanud tulukese, mis igasuguse liikumise lennukis kategooriliselt välistab. Ta nõuab häälekalt Skype ühendust vanaemaga ning asjaolu, et üheteistkümne kilomeetri kõrguselt on seda (vähemalt Finnairi turistiklassis) väga keeruline teha, Mirjamit ei rahulda. Passikontrollis otsustab Mirjam kriitilisel hetkel morniilmelise immigratsiooniametniku kannatlikkust testida ning sisenemist keelava sildi alt ummisjalu läbi joosta. Pool tundi hiljem taob ta takso tagaistmel oma kahe hämmastavalt jõulise jalakesega autojuhi istet, nii et too edasi-tagasi õõtsub.

Joosep on sealjuures hämmastavalt rahulik. Lennuki õhkutõustes vajub ta õndsasse unne, kuigi eelistab spetsiaalselt juurde ostetud beebivoodikesele ehk bassinet’ile emme käsivarsi, muutes Liina terve reisi ajaks sisuliselt tegutsemisvõimetuks. Aeg-ajalt ärkab ta küll üles ning annab sellest nõudliku röökimisega kõigile reisijatele teada, ent emme tiss lahendab kõik probleemid kiiresti. Linnaski liikudes on Joosep jahmatavalt rahulik. Nutuseks kisub asi põhiliselt siis, kui õde teda emme-issi tähelepanu saamiseks juustest kiskuma hakkab.

Lastega reisimine ei ole mingi tavaline reisimine. Jumalaga muuseumid! Hüvasti teatrid, kinod, kontserdid! Aidaa lõputud tunnid halvasti ventileeritud kingapoodides ning rahvarohketes aksessuaariputkades! Elage hästi, õdusad restoranid ja hubased kohvikud! Head aega kõigele sellele, mida inimesed teisele poole ookeanit reeglina otsima ja kogema lendavad! Meil on lapsed ja kogu meie aeg ning tähelepanu kuulub ainult neile, olgu New Yorgis või Tallinnas.

Miks me seda siis teeme? Sest see muudab meid kõiki täiuslikemateks inimesteks. Ma usun seda sajaprotsendiliselt. Ei Mirjam ega ammugi mitte Joosep mäleta sellest reisist täiskavanuks saades väiksematki fragmenti, kuid iga kogetud hetk talletub kuhugi sügavale nende alateadvusesse ja muudab nad pikas perspektiivis laiema silmaringiga inimesteks. Inimesteks, kes on teistsuguste inimeste ja nendega kommetega kogemuslikult tuttavad juba enne seda, kui nad “emme, miks see tüdruk musta värvi on, kas ta siis ei pesegi ennast?” küsima õpivad.

Paremateks inimesteks muudab lastega reisimine ka meid, see tähendab nende vanemaid. Elu kohvrite otsas – isegi kui see kestab vaid mõne nädala – liidab perekonda viisil, mida pole kodus võimalik saavutada. Ühiselt ületatud marginaalsed reisiraskused muudavad tegelike raskustega toimetuleku ka kodus märkimisväärselt lihtsamaks. Emotsionaalsest sidmemest, mida üheskoos kogetud uus keskond tekitab, rääkimata.