Suurte sõnade rock

Ta rääkis meile asju, mida me teame. Ta rääkis vene okupatsioonist, Balti ketist, Marie Undersit ning Heinz Valgust. Sündmustest ja inimestest, mida suurem osa meist mäletab ja tunneb. Seejärel rääkis ta asju, mida me kuulda tahtsime. Rääkis Ukrainast ja – mis tegelikult veelgi olulisem – sellest, et tal on selle kurikuulsa viienda artikliga tõsi taga. Et kui keegi peaks Nõukogude Liidu taastamist tõepoolest ülearu tõsiselt võtma hakkama, siis tulevad parima väljaõppe ja varustusega mehed ning lõpetavad selle nalja kiirelt ära. Ja natuke rääkis ta meile tegelikult ka sellisest Eestist, mille olemasolu võimalikkusesse on paljud lakanud uskumast. Sest demokraatia ja vabadus ning kõik see muu, mille väärtustamise eest ta meid kiitis, on kahtlemata üks kena värk, aga leiba paraku lauale ei too.

Ta tegi palju suuri sõnu. Sõnu, mis paberilt üsna õõnsalt vastu jõllitavad, küünilise eurooplase silmis vähemasti. Aga alati pole asi sõnades. Ta pole alati isegi mitte sõnumis, mida nood sõnad kuulajani tooma peavad. Asi on reeglina viisis, kuidas sõnu esitatakse. Kas esitatakse nii, et kuulajad viisakalt naeratavad ning garderoobisabas üksteisele justkui lohutuseks “täitsa huvitav oli” ütlevad. Või esitataske nii, nagu Barack Obama.

USA president külastas Eestit nagu ameeriklane ikka – hommikul kohale, ring linnale peale ning seejärel kohe edasi järgmisesse sihtpunkti. Kruiisilaev on Barack Obamal peaaegu isiklik ja vähe kobedam kui mõnel teisel, ent ka maailma ihaldusväärseima turisti trajektoor kulgeb raudse loogikaga: hommikul Kadriorg, lõunal Toompea ja kõige lõpuks ostukeskus.

Ta käis ringi ja naeratas. Mõnda kohalikku ministrit patsutas, mõnel lubas oma autoga pilti teha. Tal leidus hetk ühe 10-aastase poisi unistuse täitmiseks ja teine hetk mõne ajakirjaniku küsimusele vastamiseks. Ent siis andis ta Nordea Kontserdimajas show, mille sarnast pole siinmail ilmselt kunagi nähtud ja vaevalt et lähemal ajal nähakse. Justnimelt show, sest kõigist maailma liidritest teab Barack Obama kõige paremini, et there’s no business like showbusiness. Ja et show on tihtilugu määravam kui business. Sest viimast suudab teha igaüks, esimest aga mõni üksik.

Ta ei rääkinud ju midagi jahmatavalt uut. Barack Obama olulisemad jutupunktid olid üldjoontes ammu teada. Ukraina. NATO. Vabadus. Liitlased. Demokraatia. Eesti. Mitte ühtki ahhetama panevat pommteadet. Ja ometi vahtis kogu Eesti rahvas maailma tähtsaima ametiga meest nagu halvatud. Mina igatahes vaatasin. Mulle tundus, et kuulen neid sõnu esimest korda.

Steve Jobs tegi sedasama. Ta esitles iga oma uut vidinat viisil, mis tekitas mulje, et ta oli selle kümme minutit tagasi leiutanud. Mis sest, et tehnikablogide kaudu olid pea iga uue jubina pildid ja kirjeldused täpsemal või vähem täpsel kujul ammu lekkinud. Rolling Stones teeb sedasama. Nad mängivad Satisfaction’it igal issanda tuuril staadionitäitele, kes teavad kõiki neid noote une pealt. Aga alati on selles kahes ja pooles minutis mingi kummaline shokk. Et kurat küll, nende helide taga on ju tegelikult palju rohkem. Et seal on mingi avastamata riff, salm, refrään, seal on isegi midagi täiesti muusikavälist.

Barack Obamal on vahendeid ja detsibelle vähem kui rockbändil. Kuid seda tõhusam on tulemus, kui show õnnestub. Ma teadsin, mida tähendab viies artikkel, mida tähendab demokraatia, mida idealism ja mida vabadus. Aga et nad veel seda kah tähendavad, vaat seda ma ei teadnud. Ma usukusin tema juttu, kuigi olin valmistunud mitte uskuma. Ja ma vaatasin seda kõike televiisorist. Pole mingi ime, et kohapeal viibinud inimesed Nordea kontserdimajast kui Lendavalt Hollandlaselt välja jalutasid.

Eks kõneoskus on muidugi Ameerika Ühendriikide presidendiks kandideerimise üks eeltingimusi ning morbiidse näoga paberilt kõnesid veeriv inimene selles konkurentsis kaua vastu ei pea. Kuid Barack Obama on muljetavaldavalt meisterlik oraator isegi seniste presidentide kõrgeid standardeid arvestades. Ning ilmselt saab seetõttu tagantjärele väga oluliseks, et just tema selle sõnumi meile tõi. Sõnumi, mis võimaldab meil edaspidi rahulikult magada, elada, töötada, oma väikeste probleemide üle südant valutada ning hüsteeritsemata asjadest kõnelda. Julgeoleku küsimus ei ole enam küsimus number üks, sest ta ei ole enam pelgalt küsimus. Tal on nüüd ka vastus.

Ja kui ei midagi enamat, siis vähemasti on läänemaailmal meid nüüd võimaliku reaalse ohu korral pehmelt öeldes keeruline lollitada. Raske seletada, et jah, mõistame hukka, kehtestame sanktsioonid, oleme mures, kehtestame veel mõned sanktsioonid, oleme natuke rohkem mures, mõistame igaks juhuks uuesti hukka. Ja siis mitte midagi teha. See polnud mingi “I did not have sexual relations with that woman” jutt, mida on võimalik hiljem tagasi võtta. Sellist juttu esitatakse nii, et kuulajad viisakalt naeratavad ning garderoobisabas üksteisele justkui lohutuseks “täitsa huvitav oli” ütlevad. Barack Obama rääkis aga prompterilt otse südamesse. Tal on Eestiga tõsi taga. Ja seda me enne ei teadnud, ei saanudki teada. Aitäh.