3 parimat siinset burgerimaja Burger on tervisele kasulik. Igasugune vastupidine jutt on täpselt sama usutav kui see, et inimene peab päevas kaheksa klaasi vett jooma. Ei pea, nagu New York Times eile kirjutas. Mind on see burgeri kahjulikkuse jutt alati hämmastanud. Kui vanaema teeb kotletti ja pakub selle kõrvale viilu saia, huilgab terve pere vaimustusest.Read more »

Punk pole surnud, vaid mitte kunagi sündinudki Nädalavahetusel peeti taaskord punklaulupidu. Oli vahva üritus. Tuldi peredega. Lauldi taas neid muhedaid vanu laule. Oldi toredasti koos, söödi head-paremat ning nauditi ilusat ilma. Kõik oli igavesti tore. Ja oligi. Ainult et punk ei ole tore, pole kunagi olnud ega saagi olema. Punk on vastik. Ja kui punkRead more »

5 põhjust, miks on Eestis hea elada Mis seal salata, umbes korra kuus külastab mind mõte Eestist jäädavalt lahkumisest. Selleks on alati tohutult põhjusi — küll talumatu kliima, küll pimedad õhtud, küll kurjad ning kitsarinnalised inimesed, küll asjaolu, et Apple’i tooted jõuavad siinsele turule alles peale seda, kui ülejäänud maailm neist juba ära on jõudnud tüdineda (okei,Read more »

Eestikeelsed sõnad ja fraasid maailmamuusikas Vol 2 Nädala eest kirjeldasin näiteid eestikeelsete fraaside esinemisest erinevates maailmakuulsates poplauludes. Ühtlasi pöördusin lugejate poole palvega sarnaseid tähelepanekuid minuga jagada ning mul on ülim heameel raporteerida, et neid laekus massiliselt. Alljärgnevalt põgus valik näidetest, mida head lugejad meie imelise emakeele figureerimisest globaalses popkultuuris tähele on pannud. Eric Prydzi “CallRead more »

Ma olen väheseid inimesi oma tutvusringkonnas, kelle arvates on Arnold Schwarzenegger absoluutselt suurepärane näitleja. Nagu mu sõber Juhan Ulfsak kunagi tabavalt ütles: kujuta ette, et Terminaatorit mänginuks mõni “päris” näitleja, mõni universaalselt kummardatud suurkuju, näiteks Al Pacino — milline ebaloomulik jama täna klassikaks peetav “Terminator 2: Judgement Day” siis olnuks. Aga võib ka muidugi vastupidi olla, naguRead more »

Kuidas häid friikartuleid valmistada Kui Hesburgeris ja McDonald’s-is (ning tegelikult enamvähem kõikjal) pakutavad friikartulid sind marru ajavad, siis pole sa oma frustratsioonis üksinda. Eestisse on viimase aasta jooksul paar täiesti korralikku burgerikohta tekkinud, kuid neiski antakse burksi kõrvale kartulimassist kokkupressitud ja kuumast õlist läbilastud pulki, mitte friikartuleid. Ja see ajab mu igal hommikul lahinal nutma.Read more »

Maailmastaaride katsed eesti keeles laulda „Kas siis selle maa keel laulutuules ei või taevani tõustes üles igavikku omale otsida?“ küsis eesti kirjanik Kristjan Jaak Peterson oma ühes tuntumas teoses “Kuu”. Muidugi võib! Eesti keel on end jõuliselt maailmakeelena kehtestanud ning mis kinnitaks seda väidet paremini kui asjaolu, et mitmed eestikeelsed sõnad ning fraasid on jõudnudRead more »

Ameeriklasest ärikonsultant on Mehhikos puhkusel. Ta seisab väikese kaluriküla kaldal ja vaatab, kuidas tilluke paat randa jõuab. Paadis on mees ja üksikud pirakad kalad. Ameeriklane kiidab mehe kalu ja uurib, kaua mehhiklasel nende püüdmiseks aega läks. “Õige vähe,” vastab kalamees. “Võib-olla pool tundi”. Ameerilane küsib seepeale, miks mees kauemaks merele ei jäänud. Mehhiklane vastab, etRead more »

Tallinn-Kaunas-Gdansk-Varssavi Minu kaheaastane tütar on raskekujuline rokkar. Ta on hetkel oma esimesel Ida-Euroopa tuuril ja elab rock’n’roll elustiili viisil, mis paneb Ozzy Osbourne’i punastama. Viibin sellel ringreisil tema transamehena. Sõna otses mõttes, sest transada tuleb peaasjalikult Mirjamit ennast. Mirjam Raud pidutseb Varssavi nooblis restoranis. Ülejäänudkülastajad põgenevadrestoranist loetud minutite jooksul. Lapsed tahtvat vanemate varjust välja. Tõsi misRead more »

Mul on silmadega üldiselt vedanud. Kurikuulus kirbupasa font, millega purgisuppide valmistajad oma toodete kasutamismisjuhiseid etikettidele armastavad trükkida, pole mulle peavalu valmistanud. Aga viimase paari aasta jooksul on asi läinud kehvemaks. Arst kirjutas mulle hiljuti välja prillid ja kuigi ma pidavat nendega oma isa koopiana välja nägema (ja seda võtan ma ülisuure komplimendina), kipuvad nad pahatihtiRead more »

Kui ma laps olin, viis isa mu heal juhul Ainažisse. Mõnikord viis Riiga ja korra viis vend mu Vilniusesse, aga see oli ka absoluutne maksimum, mida 1970ndad aastad ühele lapsele võimaldasid. Nüüd on teised ajad. Ja minu laps väärib paremat, otsustasin ma paari päeva eest. Minu laps väärib vähemalt Gdanskit ja kui ta end reisilRead more »

Facebookis ringleb dialoog, mida kaks embrüot emaüsas peavad. Ma ei ole küll suurem usupropaganda (või ükskõik millise propagnada) fänn, aga see konkreetne lugu on üsna vaimukas ja tegelikult mitte just kuigi propagandistlik. Jutukese autorluse osas annab Google mõneti vastukäivat infot, kahekõne ise on aga selline: In a mother’s womb were two babies. One asked theRead more »

Täna täpselt 25 aastat tagasi, 2. augustil 1990ndal aastal, võtsin ma oma viimase tilga alkoholi. Ma ei mäleta enam, kui hea oli täis olla. Kindlasti oli väga hea, ma lihtsalt ei mäleta seda. Kuid ma mäletan väga täpselt, kui kannatamatult kohutav oli pohmell. Ja ma ei räägi joogijanust või kergelt tuikavast peast, mida normaalsed inimesedRead more »

Eile ilmus minu romaani “Musta pori näkku” e-raamat, mida on võimalik tasuta alla laadida siin. Püüdsin meenutada kõige tihemini kõlanud küsimusi, millele olen pidanud viimase seitsme aasta jooksul vastama. Siin nad on, koos lakoonilisevõitu vastustega (inimestega kohtudes kipun mõnele küsimusele vastates pool tundi jaurama): 1. Kuidas tekkis mõte raamat kirjutada? Tekkis 2005. aastal Londonis magistrantuurisRead more »

Lugesin eile Eesti Päevalehes ilmunud Evelin Tamme suurepärast artiklit, kus ta kirjutab rassismist kui hariduslikust probleemist. Ta kasutab oma loo pealkirjas rassistide tuntud käibefraasi “ma ei ole rassist, aga…” ning mulle meenus kiri, mille sain mõne nädala eest ühelt kirja stiili järgi otsustades noorelt inimeselt. Kiri nagu sellised kirjad viimasel ajal ikka, kantud süsteemse desinformatsiooniRead more »

Kurt Vonneguti 8 soovitust algajale kirjanikule. Täiusliku loo peale mõeldes meenub meile reeglina mõni haarav romaan, mida usume veel aastaid peale lugemist oma elu muutnud olevat. Või äärmisel juhul film, mille nägemise järel polnud miski enam päris endine. Aga heal lool, nagu lapselgi, on tohutu hulk võimalikke nimesid ja vorme. Minu absoluutne lemmiklugu on näiteksRead more »

Ma olen õudukate suhtes jube tundlik. Ka kõige lamedama õ-kategooria horrorfilmi vaatamise järel ei suuda ma kolm ööd magada. Hitchcocki “Psycho” keeras mu kuplialuse aastateks sassi ning peale “The Shining” nimelise meistritöö kogemist teen ma Jack Nicholsoni nähes alla ka siis, kui ta mingis romantilises komöödias obsessiiv-kompulsiivse häirega süütut misantroopi mängib. Ma olen õudusromaane ningRead more »

Pornostaaride elulooraamatud pole teadagi mingi uus asi. Ron Jeremy kuulus biograafia ilmus omal ajal eesti keeleski. Ma kaalusin peale “Musta pori näkku” ilmumist ka ise selles vallas varbad märjaks teha (no pun intended), sain sel teemal kokku Kristina Raudsepaga (paremini tuntud kui Kristina Bellanova), kuid mõtlesin siiski ümber. Esiteks kõlas mõte ainsa Eesti pornotähe elulooraamatust muRead more »

Armas pedevihkaja! Ma olen Su peale viimasel ajal palju mõelnud. Mõtlen ju aeg-ajalt ikka, ent viimasel ajal kuidagi eriti. Teadagi miks. Sa käisid minuga samas koolis. Tegid minuga bändi. Elad mu majas. Oled mu feissbukisõber. Juhid rongi, mis mu neil imelistel varasügisestel õhtutel koju toob. Sa naeratad mulle soojalt, kui me silmad tänaval kohtuvad. SaRead more »

Ta rääkis meile asju, mida me teame. Ta rääkis vene okupatsioonist, Balti ketist, Marie Undersit ning Heinz Valgust. Sündmustest ja inimestest, mida suurem osa meist mäletab ja tunneb. Seejärel rääkis ta asju, mida me kuulda tahtsime. Rääkis Ukrainast ja – mis tegelikult veelgi olulisem – sellest, et tal on selle kurikuulsa viienda artikliga tõsi taga.Read more »

« Eelmine lehekülg