Eesti suurim vaenlane on harimatu eestlane

Kõne Riigikogu hariduspoliitika arutelul 07.04.2016

Kallis härra juhataja, armsad kolleegid, lugupeetud minister, head külalised!

Täna on on räägitud, kuidas, mida ja kui palju on Eesti hariduses vaja rahastada. On räägitud väga laiapõhjaliselt ja argumenteeritult. On räägitud täpselt ja on räägitud detailselt.

Lubage mul sellest mustrist — kuigi igati vajalikust mustrist — hetkeks eemalduda ning püüda ehk isegi laialivalguvalt ning kujundlikultki rääkida sellest, MIKS on vaja haridust rahastada. Miks on vaja lisaks hariduse rahastamisest rääkimisele haridust ka tegelikult rahastada.

Sest niipalju, kui minu napp parlamendikogemus ennustada lubab, juhtub lähemate nädalate ja kuude jooksul umbes midagi järgmist: me nõusutume siin saalis ja riigikogu komisjoniruumides üksteisega jäägitult, me vannume vankumatut truudust hariduse rahastamise radikaalse reformimise plaanile, me tunneme end tänase sisuka arutelu järel hetkeks millegi suurema ja tähtsamana kui see kummitempel, milleks meid üldiselt peetakse.

Ent ühel hetkel saabub rahandusministeeriumi ametnik ja teatab: see kõik, millest te 2016. aasta 7ndal aprillil riigikogu suures saalis kõnelesite, on õige ja tore. Kuid raha ei ole. Ja raha ei tule.

Ning meie — vähemalt osa meist — laiutame jõuetult käsi ning halame üksteise õlgadel riigikogu kohvikus või suitsuruumis, kuidas rahandusministeeriumis ei saada ABSOLUUTSELT mitte millestki aru.

Võibolla ei saadagi. Aga võibolla räägime me nendega lihtsalt vales keeles.
Sest vaadake, armsad sõbrad, see retoorika, mida me täna siin saalis haridusest rääkides kasutame, on pehmode retoorika. Ta on salongisotsialistide ja tugitooliliberaalide, taskukonservatiivide ja tagavaratraditsionalistide retoorika. See retoorika on igav. Ta on out, kui inglisekeeleset sõna kasutada.

Õige retoorika

Proovigem siis retoorikat, mis tänases karmis maailmas usutavamalt kõlab. Rääkigem jõulistes kategooriates. Rääkigem surmast ja ellujäämisest. Rääkigem kaitsekulutustustest, millest mõeldes meie kõigi silmad reeglina ju unisoonis kalkvele löövad.

See on tegelikult lihtne. Sest haridusele tehtavad kulutused ei ole midagi vähemat kui kaitsekulutused.

Me ei vaja kaitset mitte venelaste või homode, süürlaste või feministide eest. Me vajame kaitset iseenda harimatuse ja rumaluse eest. See on meie suurim vaenlane. See on meie ainus tegelik julgeolekuoht. See on meie peamine takistus teel inimväärse eluni, mis kõikidesse siinsetesse majapidamistesse jõuaks.

Eesti suurim vaenlane on harimatu eestlane. Haritud eestlane on seevastu ainus põhjus, miks rahvas seda riiki oma maksude ja parema äranägemise järgi tehtava tööga püsti üritab hoida.

Haritud inimene

Haritud inimene suudab mõelda kriitiliselt. Haritud inimene esitab ja — mis veelgi olulisem — oskab esitada küsimusi. Haritud inimene mitte ainult ei oska lugeda, vaid ka loeb. Ja ta ei loe ainult objektiiv.ee-d ja Rossiskaja Gazetat, vaid ka Eesti Päevalehte ja New York Timesi. Või vastupidi.

Haritud inimene ei allu välisriigi propagandarünnakutele sellise aplusega, nagu väga paljud meist täna alluvad. Haritud inimene ei lase endasse viha, mida meisse täna meeleheitlikult istutada püütakse. Haritud inimene ei koolikiusa, nii nagu jahmatavalt paljud meist nõrgemaid ja teistsuguseid täna kiusavad.

Koolikiusamisest rääkides — see on suurem probleem, kui me arvame, et ta on. Ja ta on suurem metafoor, kui me arvame, et ta on.

Paari nädala eest ilmusid Eesti ajakirjanduses fotod noormehest, kes on kohtu all peaminister Taavi Rõivasele tapmisähvarduse tegemise eest. Need fotod olid jahmatavad. Neilt fotodelt ei vaadanud vastu enesekindel oss, kellesarnased praegu Odini sõdalaste nime all välistudengitele lõuksi andmise operatsioone kavandavad.

Fotod peaministrit tapmisega ähvardanud mehest ei olnud breiviklikult hirmuäratavad või charlesmansonlikult verd tarretama panevad. Need fotod olid jahmatavad hoopis teisel põhjusel — neis väljendus midagi olemuslikult traagilist, midagi fundamentaalselt kurba.

Need rabavalt nukrad fotod kujutasid noormeest, keda tõenäoliselt vanemad ja tugevamad koolikaaslased omal ajal poiste WCs keset tolle urineerimist talle põlvega tagumikku müksasid ning oma mehelikkuse kinnituseks midagi labast juurde hõikasid.

Neilt fotodelt põrnitses meid kõige stiilipuhtam stereotüüp mehest, keda koolis kiusati. Neilt fotodelt vaatas justkui peegelpildina vastu rõõmutu kogupilt rahvast, keda riik on viimased paarkümmend aastat koolikiusanud.
Nüüd hõikab see koolikiusatu riigile tagasi.

Ta lubab lüüa mättasse viimse kui pagulase, kelle riik tema tagahoovi laseb. Ta lubab kastreerida igaühe, kelle puhul ta homoseksuaalsust kahtlustab. Ta lubab võlla tõmmata kõik kaabakad ja pätid, kes rahva raha mõõdutundetult oma sügavatesse taskutesse on kühveldanud. Ta lubab hirmsat lõppu kõigile, kes tema ebaõiglases õnne puudumises süüdi on. Ja ta lubab appi kutsuda Vladimir Putini, kui olukord seda nõudma peaks.

Ja mida teeb riik, millelt me haritud, informeeritud ja tarka tegutsemist eeldame? Ta kuulutab tolle koolikiusatu kriminaalkurjategijaks. Ta sildistab ta natsirahvaks. Ta tunneb tema pärast häbi. Ta käitub täpselt sama harimatult ja rumalalt, nagu see, kelle üle ta kohut mõistab.

Ning loomulikult ei lahenda see tegelikku probleemi. Selle lahendab — võivähemalt aitab lahendada — , mõistmine et see, mida me siin täna tegime, polnud järjekordne täiesti mõttetu ja mitte kedagi huvitav igasuguse tähtsuseta riikliku küsimuse arutelu, vaid et see oli väga VÄGA tähtis asi. Võibolla ainuke järelejäänud tähtis asi üldse.