Relvarahu pagulasküsimuses?

Kõne Riigikogu migratsioonipoliitika arutelul 13.10.2015

Lugupeetud juhataja, armsad kolleegid!

Tänase koosviibimise mõte — vähemalt nii palju, kui mina aru saan — on teha esimene ja nii mõneski mõttes hiljaks jäänud katse leida erakondadeülene konsensus küsimuses, kuidas tegeleda Euroopat tabanud pagulaste probleemiga.

Terve suve oleme me üksteist ühelt poolt tolerastideks ja rahvuse reetjateks ning teiselt poolt natsideks ja FSB agentideks sõimanud. See sõim on olnud ilmselt vajalik. Vajalik selleks, et aur välja lasta. Loodetavasti on see tänaseks toimunud ja me suudame poliitiliste pabulate noppimise vahel hetkeks ka probleemidele otsa vaadata. Sest probleemid pole kuhugi kadunud. Vastupidi — nad lähevad iga päevaga üha tõsisemaks.

Praktiseeriva stoitsistina olen ma veendunud, et asjad ei ole mitte head ega halvad, vaid et asjad on. Nad on sõltumata sellest, millise hinnangu me neile anname. Tuhanded ja tuhanded inimesed põgenevad sõjakoleduste eest Euroopasse ja meie negatiivne — või positiivne — meelestatus sellesse ei muuda toda põgenemist olematuks. Nagu ei muuda meie võimalik meelestatus olematuks meie vältimatut vajadust nende inimestega tegeleda.

Kuidas muuta siia saabuvad inimesed osaks meie kultuurist, nende endi kultuurilist identiteeti ruineerimata?Click To Tweet

Seetõttu teen ma ettepaneku kuulutada välja relvarahu. Relvarahu siinsamas saalis ja seda saali teatava mentaalse sõjalise tandrina ümbritsevates koridorides. Ma teen ettepaneku lõpetada niigi hirmunud eesti inimeste edasine hirmutamine, sest sellest ei ole kasu. Meil ei ole mingitki kasu siia saabuvate inimeste juba ette kurjategijateks ning eesti keele ja kultuuri hävitajateks tegemisest.

Ja samal ajal teen ma ettepaneku lõpetada õõnes jutt, kuidas Eesti valitsus on vapralt võidelnud kvootide vastu ja kuidas ainult 500 inimest kahe aasta jooksul on tohutu töövõit. Sest ka sellisest retoorikast ei ole mitte vähimatki kasu. Kasu on sellest, kui me keskendume vastuste otsimisele. Sest küsimusi on jube palju.

Kuidas õpetada siia saabuvatele inimestele eesti keelt? Kuidas muuta siia saabuvad inimesed osaks meie kultuurist, nende endi kultuurilist identiteeti ruineerimata? Kuidas rakendada nad tööle nii, et siia saabunud programmeerija saaks ka Eestis programmeerida ning arst inimesi ravida Kuidas tagada siia saabunud lastele korralik haridus? Kuidas teha nii, et need lapsed oleksid meie koolides oodatud ja lugupeetud klassiõed ning –vennad?

Kuidas aidata tohutuid üleelamisi kogenud inimesi tagasi normaalse elurütmi juurde? Kuidas teha seda olukorras, kus nad on pidanud jätma maha oma kodu? Kuidas kasutada selleks meie endi ajaloolisest kogemusest tulenevat empaatiavõimet?

Neil teemadel on praegu vaja üksteisega rahulikult rääkida. Ja ma tean, et see on võimalik.

Jaak Madisoni kolleegina nii kultuuri- kui ka Euroopa Liidu Asjade komisjonis võin ma kinnitada, et ta on tähelepanuväärselt intelligentne ja imetlusväärse eneseirooniavõimega inimene. Ma võin kinnitada, et temaga on võimalik omavahel rääkida, südamerabandust saamata. On võimalik rääkida nii naistest kui spordist, nii viineripirukatest kui maksudest.

Jaak, ma loodan, et meil on Sinuga võimalik edaspidi sama rahulikult rääkida ka pagulastest. Sest ainult sellest on praegu kasu, nii Sinu kui minu kui ka kõigi teiste siin saalis istuvate poliitikute valijatele. Eestist ja Euroopast rääkimata.

Aitäh!