tervis

Kuidas ennast masendusse kaaluda

Kui sul on kodus kaal, viska see kohe aknast välja. Tõsiselt – mine vannituppa, tiri see kraanikausi alt välja, ava elutoa aken ja heida kaal suure kaarega nii kaugele, kui suudad.

Mul on sõber Jaanus, kellel oli vannitoas neli kaalu. Lugesid õigesti: neli. Jaanus kaalus veel hiljuti 120 kilo ja pole mingi ime, et ta ühel depressiivsel hommikul otsustas kaalu langetama hakata. Ta ühines spordiklubiga, palkas eratreeneri, kukkus toitumist jälgima ning loobus kõigest, mis talle senises elus rõõmu valmistas. Eriti nisujahutoodetest, mida Jaanus isegi oma neljast lapsest rohkem armastab.

Ja otse loomulikult ostis Jaanus endale kaalu: moodsa ja ilusa, ühendub Wi-Fi kaudu telefoniga ja puha.
Jaanus võttis esimese kuuga kümme kilo alla. Silmaga polnud seda ehk nähagi, aga kaalu ekraan ei valetanud: 110 mis 110. Jaanus läks hoogu, lisas nädalasse veel ühe trennikorra, loobus õhtusöökidest ning lõunakski lubas endale vaid pool kaussi puljongit.

Enesetunne kiskus hapraks, pea kippus tuikama, uni polnud enam see, aga kuu pärast kaalule ronides mõistis Jaanus, et toodud ohver oli kannatusi väärt. Päris kümmet kilo polnud ta sedapuhku alla võtnud, aga kuus ometi.

„Väga hea,” rõõmustas Jaanus, ja hakkas nüüd igal nädalapäeval trenni tegema. Esmaspäeviti treenis jalgu, teisipäeval kaks tundi kardiot, kolmapäeval biitseps, neljapäeval spinn, reedel triitseps, laupäeval taas jalad ning pühapäeval kaks tundi cross trainer’it. Jaanuse menüüst kadus kõik, mis kas või ühte kalorit sisaldas: peale vee ja kuivikute ei tahtnud Jaanus enam midagi. Või noh, tahtis ju küll, aga eesmärk pühendab abinõu ja Jaanuse eesmärk oli normaalsesse kaalu ehk kaheksakümne peale jõuda

Aga siis saabus šokk. Jaanus ronis taas kaalule ja number oli vaid ühe võrra muutunud. „Ei saa tõsi olla, küllap on kaal katki läinud,” oli mees veendunud ja lidus kaubanduskeskusesse uue järele.

„Oligi katki,” rõõmustas Jaanus uuele ronides. Kuigi võinuks rohkem rõõmustada, sest uus kaal näitas küll suuremat kaalukaotust, aga mitte oluliselt, paarsada grammi heal juhul. Küllap oli Jaanus vale brändi kaalu ostnud, tuleb ikka kõige kallim valida. Ega ilma asjata öelda, et ma pole nii rikas, et endale odavaid asju osta.

Jaanus pani autole taas hääled sisse, sõitis järgmisesse poodi ja ostis järgmise kaalu, sedapuhku kaks tükki, jumal teab, äkki on üks defektiga või midagi. Õigesti tegi, sest järgmised paar kuud oli nii, et üks kaal neljast näitas alati „õiget” kaalu ehk seda, mis numbriliselt kõige väiksem oli.

Jaanus kaalus end igal hommikul, tema elu tiirles ümber numbri, mida elektrooniline kubjas pärast ärkamist kuvas. Kui see oli sama, mis eelmisel hommikul, vajus Jaanus musta masendusse. Ta oli mossis ja pire, vihastas kõige peale ning läks närvi isegi siis, kui selleks põhjust polnud. Kui number oli aga eelmise päeva omast suurem, läks Jaanus raevu. Ja see käivitas omakorda järgmise protsessi.

Jaanus teadis juba lapsena, et maha rahuneda aitab kõige paremini suutäis magusat. Kui soovitud progressi polnud, tormas Jaanus kööki ning sõi ära kõik kompvekid, mille oli eelmisel päeval iseenda eest ära peitnud. Ronis seejärel uuesti kõigile oma neljale kaalule ja nägi, et ei muutunud ka kommide söömisest midagi.

Täna kaalub Jaanus 123 kilo, vähemalt nii ta mulle raskelt ohates kinnitas. Ja kõik lihtsalt seetõttu, et mees kogu oma elu ümber kaalunumbri ehitas. Selle numbri kujunemist mõjutavad tuhanded asjad ja kõik ei pruugi halvad olla. Aga ei, number on number ja kui see ei lange, on kõigel kriips peal.

Ma lubasin, et ei kaalu end enam kunagi, vähemalt mitte igal esmaspäeval, nagu varasemalt. Kaalu langetamisel on teatavasti ainult üks eesmärk: õnnelikum elu. Kui elu kaalumise tulemusel õnnetumaks muutub, tuleb kaalumine ära lõpetada. Tee trenni, jälgi toitumist ja ära jumala pärast kaalu peale roni!