Virtuaalne enesetapp on maailma lihtsaim asi: tuleb kõik sotsiaalmeedia kontod kinni panna, isiklik Google’i otsingute ajalugu hävitada ja niinimetatud daatamaaklerite lehtedelt oma andmed kustutada.
Heakene küll – ostingute ajaloo ärakaotamine ja daatamaaklerite (kes iganes nood ka poleks) andmebaasidest kadumine tundub mõistlik, aga miks peaks keegi tahtma oma sotsiaalmeedia kontosid kinni panna? Instagramita ei ole võimalik ju tänapäeval elada, isegi tööpakkumisi tehakse tolles fotode jagamise keskonnas ja kui ma sealt lahkun, kriipsutan ma ju eos läbi kõik võimalused, mis mul tööturul võivad tekkida?
Ei tea midagi. On inimesi, kes väidavad vastupidist: et üldse tööturul (ja igalpool mujal) iseendaga hakkama saada, tuleb esimese asjana Instagram (ja kõik ülejäänud Mark Zuckerbergile kuuluvad äpid) telefonist prügikasti saata. Üks selline inimene on ameerika arvutifilosoof Jaron Zepel Lanier, kelle sulest on ilmunud teos nimega “Ten Arguments For Deleting Your Social Media Accounts Right Now” (ehk kümme argumenti, miks sa kohe oma sotsmeedia kontod pead kinni panema).
Mis argumendid need siis on? Aga palun:
1. Sotsiaalmeedias kaotad sa oma vaba tahte
2. Sotsiaalmeediast lahkumine on parim viis moodsa hullumeelsuse vastu võitlemiseks
3. Sotsiaalmeedia teeb sinust sitapea.
4. Sotsiaalmeedia õõnestab tõde.
5. Sotsiaalmeedias muutuvad sinu mõtted tähendusetuks.
6. Sotsiaalmeedia hävitab sinu empaatiavõimet.
7. Sotsiaalmeedia teeb su õnnetuks.
8. Sotsiaalmeedia tahab, et sul puuduks majanduslik väärikus.
9. Sotsiaalmeedia muudab poliitika võimatuks.
10. Sotsiaalmeedia vihkab su hinge.
Hunnik õõnsaid ja pastakast väljaimetud argumente, kas pole? Absoluutselt, kuigi teatav point mõnes siiski leidub, eriti kolmandas.
On hämmastav, kui kohutavaks inimeseks ma sotsiaalmeedias muutunud olen. Kui kellegi arvamus mulle ei meeldi, kuulutan ma ta idioodiks (või Kremli agendiks, kui jutt peaks poliitikat puudutama). See on lihtne, sest kellegi idiiodiks tegemine eeldab vaid kuut klahvipuudutust ning ühte “enter”-i klõmakat.
Facebookis istudes ja kõikvõimalikke debatte jälgides tekib kiiresti tunne, et päris maailma enam polegi – isegi tänaval liikudes ja inimesi jälgides kangastuvad mulle nende võimalikud profiilipildid ning avatarid. Ma näen iga vastukõndiva inimese taga kõike seda, mida ma kirglikult vihkan, mis sest, et mul pole õrna aimugi, millesse see konkreetne inimene usub ja millesse mitte. Ma olen täielik jobu ja ainus viis paar tundigi natuke parem inimene olla on need tunnid arvutist või telefonist eemal veeta.
Või terve järelejäänud elu, kui Jaron Zepel Lanieri kuulda võtta ja end sotsiaalmeedias ära tappa. Olen ma selleks valmis? Kas Sina oled?