Lendasin San Diegost Chicagosse. Veerand tundi enne maandumist kiskus olukord salongis pehmelt öeldes ärevaks. Nimelt otsustas minust diagonaalis istuv pakistanlase välimusega noormees kohalt püsti karata. Lennuk oli kohe-kohe rattaid maha panemas ning sellisel hetkel peavad reisijad rihmadega tooli küljes olema, mitte mööda lennukit ringi jooksma. Pakistani noormees avas aga pagasiriiuli luugi, haaras oma kotist metalse…
Miski ei viidanud, et asi võiks nii hulluks minna. Ma olin trenniasjad – riided, veepudeli ning kõrvaklapid – juba eelmisel õhtul valmis pannud. Ma panen alati. Nii ei olnudki mul muud vaja teha kui tossud jalga ning jakk selga visata. Müts? Ahh, täna pole vast vaja. Noh, oli küll, ja kuidas veel, nagu täpselt kolm…
Te peate minuga vene keeles rääkima,” käratas lätlasest politseinik. „Teil on Eesti juhiluba, rääkige vene keeles.” Ma seisin nagu soolasammas ega saanud aru, kumb minu kuritegudest on suurem: kiiruseületamine või soov lõunanaabriga inglise keeles suhelda. Riiast mõnekümne kilomeetri kaugusel on koht nimega Baltezers. Läti pealinna sõites tuleb see peaaegu märkamatu paik läbida ning „peaaegu märkamatu” on…
„Mida võiksid eestlased ameeriklastelt õppida?” küsitakse minult tihti. Vastus on imelihtne, kuigi jõuan selleni – nagu alati – veidi pikema kaarega. Külastasin 2003. aastal toonase pruudiga New Yorki ning ühel kaunil varaõhtul maandusime Mehhiko restoranis East Village’i nimelises linnajaos. „Mis sa tellid?” küsisin poolenisti uudishimust, poolenisti viisakusest. „Ainult supi,” teatas pruut ja kuigi see tuli…
Kui internet mulle järjekordset „10 nippi, kuidas kaalus alla võtta“-tüüpi pealkirja näitab, klikin selle kohe lahti. Kehakaal on edeva mehe keskne probleem, sest sellest sõltub minu elus absoluutselt kõik: enesehinnang, „turuväärtus“, töövõime ja nii edasi. Iga aasta lõpus luban endale järgmise jooksul vähemalt kümme kilo alla võtta ning lubasin ka nüüd. Mis oli seda lihtsam,…
Ameerika president Dwight D. Eisenhower pidas 1954. aastal kuulsa kõne, milles tsiteeris doktor J. Roscoe Milleri sõnu: “Mul on kahte sorti probleemid – pakilised ja olulised. Pakilised pole kunagi olulised ning olulised on harva pakilised.” Enam täpsemini on ülesannete olemust võimatu kirjeldada. Ajajuhtimise seisukohast on see jagunemine kriitilise tähstusega, sest loob üliolulise seose sinu ülesannete…
Ma ei ole väga kunagi kedagi kadestanud. Võibolla mõnd üksikut. Ma kadestasin Tõnu Trubetskyt, sest Vennaskond oli populaarsem bänd kui Mr. Lawrence. Ma kadestasin Maarja-Liis Ilusat, sest tema lõi maailmas läbi ja mina mitte. Ja muidugi kadestab iga mees Tanel Padarit, sest ta ei pea naiste saamiseks kulmugi kergitama, kõik ülejäänud teevad aga kohe esimesele…
Mind visati kord jõusaalist välja. Sellest piinlikust vahejuhtumist on õnneks aastaid ja ega ma muidu toda seika julgekski meenutada. See oli üks minu esimesi spordiklubis käike. Õigeid treeningriideid mul toona polnud ja ma pakkisin kilekotti ühe T-särgi, paari teksaseid ja sandaalid. Eks ta natuke kummaline oli Levi Straussides ja lahtiste varvastega teiste sekka sportima minna….
Iga inimese tutvusringkonnas on keegi, kes teab täpselt, kuidas asjad tegelikult on. Sa võid talle ükskõik mida öelda, tema kukub sulle vastu ajama. Ja seletama, kui valesti sa maailmast aru saad. Minu tutvusringkonnas olen see inimene mina. Eriti lõbusaks läheb siis, kui kaks kõiketeadjat vestlema satuvad. Istusin kohvikus koos Margusega, ühe võimaliku uue kolleegiga. Ajasime…
Kop-kop. Tegin ukse lahti. Koridoris seisis turske mees. „Mati olen,” ütles mees. „Kuidas saan kasulik olla, Mati?” küsisin. „Ma tahan su sõbraks hakata. Meil on päris palju ühiseid sõpru. Kolmkümmend kaks, kui täpne olla. Sa edasi ei kutsugi?” Astusin kõrvale ja lasin Mati sisse. Natuke kõhklevalt – oma kodu ikkagi –, aga mida üks Mati…
Kantar Emor viis 2017. aastal läbi põneva uuringu eestlaste tarbimisharjumuste kohta. Olen seda igal võimalusel tsiteerinud, eriti muidugi siis, kui PISA test või mõni muu intelligentsi mõõtmisega seotud protseduur jutuks tuleb. Nimelt uuriti selles küsitluses ka seda, mil määral mõjutavad eestlaste ostuotsuseid niinimetatud „uhhuu-teemad”. Tulemused olid jahmatavad, ükskõik kummast otsast – pragmaatilisest või „teispoolsest” –…
Oled sa kunagi vastassoo kempsu sisenenud? Lihtsalt seetõttu, et ei saanud uksele kinnitatud tähisest aru? Minuga juhtub seda pidevalt. Umbes korra kuus põhjustan mõnes naistekäimlas paanika, sest olen uksepealset märki valesti lugenud. Astun tuima näoga sisse, kukun püksilukku avama ning saan alles seejärel aru, et olen valesse kohta sattunud. Miks? Sest sugusid tähistavad sümbolid on…
Kui mul on elus asjad pahasti, lendan otsejoones Ameerikasse. Ihuüksi, käsipagasiga, maksimaalselt nädalaks. Külastan sõpru, söön ainult hamburgereid ja käin teatris. Ühesõnaga, püüan end kuidagi kokku lappida. Oli 2000ndate lõpp ning asjad minu elus olid pahasti. Eelmisel õhtul olin San Franciscos maandunud ja nüüd koos kuke ja koiduga juba üleval. Kes on pikki vahemaid lääne…
Mõnikord pole vaja end tagasi Nõukogude Liitu ette kujutadagi, et uuesti Nõukogude Liidus olla. Piisab mõne Ameerika suurlinna lennujaamast. Ma olen viimasel ajal tohutult lennanud ja nii on mul kogunenud lugematu hulk kõikvõimalike lennufirmade punkte, mida õnnestub nii maal kui ka õhus igasugu luksuste vastu vahetada. Ma olin perega Salt Lake City lennujaamas ning kuna…
Ja lõpuks see juhtuski. Ma polnud varem kunagi teist inimest infarkti äärele ehmatanud, ent iga asja jaoks on teatavasti esimene kord. Ma polnud oma õde umbes pool aastat näinud ja seda rõõmsamad me üle pika aja kohtudes olime. Elu on kiire, mis teha. Kellel lapsed, kellel töö, kelle mõlemad. Meie peres pole täiskasvanud üksteist kunagi…
Jube, kas pole? Jõulud on taas käes ning ainuüksi see lause – „jõulud on käes” – ajab suuremal osal inimestest südame läikima. Lubage aga meenutada üht aina enam ununema kippuvat fakti: veel hiljuti võis ainuüksi jõulude nimetamine paksu pahandust põhjustada. Päris vangi jõuludest kõnelemise eest ei pandud, aga mingit sorti tagakiusamisega pidi arvestama igaüks, kes…
„Raud lasi oma munad maha lõigata!” „Mihkli püssist pauku enam ei tule!” „Raua-Mikust sai Kohi-Kaarel!” Oleks need vast pealkirjad. Igas toimetuses löödaks rõõmust käsi kokku, kui mõni selline homse lehe kaanele õnnestuks panna. Ning ainult sel põhjusel jätan rääkimata, kas või millal ma vasektoomia operatsioonil käisin. Aga vasektoomiast tuleb rääkida sellest hoolimata. Kalambuursete pealkirjadeta, mis…
Elasin mõne aasta eest Chicagos ehk linnas, mida eesti folklooris peamiselt nende laulusõnade järgi tuntakse: ja ema nutma jäi sel ööl kui ringi surm Chicagos käis isa polnud tulnud koju töölt oodata võis kõike sellelt öölt veel ja veel „Öö Chicagos” oli nõukogudeaegne pophitt ja ega kaunimalt saanudki toona ühestki ameerika suurlinnast laulda. Aga tõsi…
„Teadmatus on õndsus”, ütles inglise luuletaja Thomas Gray juba 18. sajandil. See väide on ajaproovile hästi vastu pidanud ja tõsi ta on, et mida vähem tead, seda parem. Pole midagi õndsamat pimeduses kobamisest ega rumalalt vait jäämisest, kui seltskonnas mõni hirmus, ent aktuaalne teema jutuks tuleb. „Hirmsaid, ent aktuaalseid teemasid” jagub nimelt igale põlvkonnale ning…
Oled ehk märganud tervisesportlasi, kes jõusaalis hantlite kõrval pliiatsit käes hoiavad. Teevad harjutuse ära, haaravad pihku kirjutusvahendi ning kribavad miskit märkmikku. Ma arvasin alguses, et ju on töökad inimesed – sporti tehes tekivad teatavasti head mõtted ning mõistlik on need kohe üles kirjutada, muidu lähevad meelest. Ühel päeval olin aga niipalju nahaalne, et piilusin salaja…
Seda lugu tasub ikka ja alati endale meelde tuletada: Ameeriklasest ärikonsultant on Mehhikos puhkusel. Ta seisab väikese kaluriküla kaldal ja vaatab, kuidas tilluke paat randa jõuab. Paadis on mees ja üksikud pirakad kalad. Ameeriklane kiidab mehe kalu ja uurib, kaua mehhiklasel nende püüdmiseks aega läks. “Õige vähe,” vastab kalamees. “Võib-olla pool tundi”. Ameerilane küsib seepeale,…
5 põhjust, miks on Eestis hea elada Mis seal salata, umbes korra kuus külastab mind mõte Eestist jäädavalt lahkumisest. Selleks on alati tohutult põhjusi — küll talumatu kliima, küll pimedad õhtud, küll kurjad ning kitsarinnalised inimesed, küll asjaolu, et Apple’i tooted jõuavad siinsele turule alles peale seda, kui ülejäänud maailm neist juba ära on jõudnud tüdineda…
Mu nägu tõmbleb imelikult ja ma ei saa sinna midagi parata. Ometi elab Eestis terve hulk inimesi, kes usub tõsimeeli, et krimpsutan oma nägu meelega. Justkui arvaksin, et tudisev nägu on kuidagi lahe. Isegi parodeerijad ei pääse grimassidest, kui mind aastalõpu telesaates järele teevad. Internetifoorumites arutletakse kindla regulaarsusega, kas minusugust on ikka ilus teistele televiisoris…
Inglise keeles on mõiste guilty pleasure. See tähistab nähtusi või tegevusi, mis meile küll meeldivad, kuid on maailma – või meie endi – silmis kaheldava väärtusega. Näiteks Spice Girls, mida ma kodus salaja kuulan, kuid avalikult saastaks tembeldan. Või Kroonika, mida ostes alati kapuutsi silmile rebin. Ja üks guilty pleasure on mul veel – karaoke….
Eestlased on bipolaarne rahvas. Me oleme võimelised ühel hetkel põhjatusse alaväärsuskompleksi langema ning järgmisel end universumi keskpunktiks pidama. Hala iseenese tühisusest muutub kiiresti veendumuseks, et õige eesti mees on suuteline ükskõik milleks, antagu talle vaid võimalus. Aga vaat just too võimalus on puudu, sest meid on nii vähe. Ent pole hullu, vähesus ongi meie tugevus! Ja nii…
Mõni küsimus on nii ootamatu, et paneb ka kõige kiirema suuvärgiga lobamoka lõuad kinni. Kui ma aastate eest esimest korda ühe personaaltreeneriga kohtusin, mõõtis see mind silmadega üle ja küsis: “Mis su eesmärk on?” “Eee, mis mõttes?” ei saanud ma kohe aru, kas ta tahab mu elu motot kuulda või mis. “Noh, mida sa jõusaalis…
Tegin endast täna juba kolmekümnenda selfie. Ma viibin loodusparkidest tiines Utah osariigis ja siin on imelius. Pildistada on Utah’s nii mõndagi, alates punakivistest kanjonitest lõpetades tillukeste koskedega, mis kaljuservadelt peegelsileda pinnaga loodustiikidesse langevad. Aga ma pildistan ennast. Jah, Utah jääb kah fotole, aga kõigest taustana, mis annab mulle justkui erilise õigustuse end mobiiltelefoniga fotografeerida. Ikkagi…
Kõik armusuhted jõuavad varem või hiljem kõhuni. Minu omad on vähemasti jõudnud. “Mihkel, me peame sinu kõhuga midagi ette võtma,” ütles tüdruksõber number 1. “Ma ei taha, et meie vahel midagi oleks, eriti sinu kõht” lausus tüdruksõber number 2. “Mul on valus, kui sa mulle otsa ronid, Mihkel. Su kõht teeb mulle haiget,” teatas tüdruksõber…
Minu lend pidi New Yorgist juba kuus tundi tagasi Chicagosse väljuma, kuid pardale minekut lükati muudkui edasi, kuni natuke enne südaööd teatas naisehäälne krapp, et reis jääb üldse ära. Tulgu ma homme tagasi, seletas gate agent, panevad mu esmalt Minneapolise lennule ja sealt edasi Chicagosse, kus pere mind kannatamatult ootas. Ma olin lubanud lastele õhtul…
Kui saaksin, käiksin ka restoranis dressipükstes ja maikasärgi väel. Paneksin plätud mustade küünelalustega varvaste otsa, loivaks peene söögikoha uksest sisse, prantsataksin esimese vaba laua taha ning nõuaksin valjuhäälselt makarone. Peaasi, et mugav oleks. Peaasi, et triiksärgi krae ei pigistaks, kui ma spagette suust sisse ajan. Peaasi, ülikonna pükste värvel ei suruks, kui kõht mõõdutundetust õgimisest…
Türi pangalt allahüppamist olen ma ainult ühe korra tõsiselt kaalunud. Kõigest kaks sekundit, aga ikkagi. Sellest on tänaseks möödunud aastaid, aga meeles on mul too hetk ilmselt elu lõpuni. Ma jäin lastega nimelt kolmekesi. Tavaliselt on meie peres nii, et issi teeb tööd ja laste eest hoolitseb valdavalt ema. Eks issi aitab kah, kus ta…
„TikTok läheb televiisorisse!” teatas üks sõber hiljuti. „Nüüd pole enam miski endine.” Ma arvasin esimese hooga, et sõber on lolliks läinud. Siis arvasin, et lolliks on läinud TikTok, sest miks peaks üks sotsiaalmeediakanal endale telesaate tegema. Lõpuks mõistsin, et loll olen hoopis mina. „TikTok läheb televiisorisse” tähendab seda, et Samsung ja teised tootjad hakkavad oma…
Mis saab olla tüütum turismireisist, mille ajal sul oma telefoni laadida ei õnnestu? Ja mitte seetõttu, et sa oleksid laadija maha unustanud. Oh ei – selle pakkisid sa esimese asjana kohvrisse. Ja kui oled sama sage reisija nagu mina, on sul üks laadija igas mõeldavas ja mõeldamatus kohas. Üks on kohvris, üks seljakotis, üks spordikotis…
Kuidas teada saada, mida teine inimene mõtleb ja tahab? Luba endale midagi ootamatut soovitada: küsi. Räägi teise inimesega! Kui su abikaasa higistab juba teist päeva lakkamatult ja väriseb üle kere, siis tunneb ta end ilmselt halvasti, eks? Äkki on haige? Püha taevas, äkki on tal angiin? Midagi veel hullemat? Sa tormad raamaturiiuli juurde ja leiad…
Mul läheb valgeid sokke nähes alati kõvaks. Vahet pole, on need naise jalas või Sokisahtli vitriinidel, õige suuruse ja disainiga valged sokid tekitavad minus vastupandamatut seksuaalset erutust. Asi on tõsisem kui tavaline „sukakesed on nii seksikad!”-elevus, mida kogeb iga mees, kui pealt kahekümnesed pornofilmis oma põlvikutes jalgu õõtsutavad. Minu sokihullus on patoloogiline ning tõeliselt pöördesse…
Ameerika turundusguru Jay Baer väidab oma raamatus „Hug Your Haters”, et valdav osa Twitteris, Facebookis, Yelpis ja mujal online’is toimetavatest inimestest, kes küsimustega firmade või teiste inimeste poole pöörduvad, ei otsi vastust, vaid publikut. Nad otsivad aplausi, ja et see välja teenida, sõnastavad nad oma kaeblemise nii emotsionaalselt, kui 140 tähemärki vähegi võimaldab. Raadio Elmar…
Psühholoogid kinnitavad, et inimkond piinleb naiivrealismi nimelise eluka haardes. Naiivrealism, ütlevad targemad, on sinu veendumus, et maailm on täpselt selline, nagu sina seda tajud. Kui sa näiteks tajud, et Uku Suviste on ilus mees, siis on see sinu hinnangul fakt, sama kindel kui näiteks see, et maailm on ümmargune. Kui mina nüüd väidan, et Uku…
Minu religioon on stoitsism. Tegelikult pole stoitsism muidugi mingi religioon, see on antiikfilosoofia koolkond, aga see vastab pea kõigile küsimustele, mida ma endale iga päev esitan, ja seetõttu olen võtnud vabaduse stoitsismi enese religiooniks kutsuda. Mulle meeldivad reeglid. Kunagise punkari suust kõlab see kindlasti kohatult, aga eks ma olen vahepeal natuke vanemaks saanud. Mul peavad…
Arstid andsid Robertile kolm kuud. Mehe vähk oli liiga kaugele arenenud ja teha polnud enam midagi. „Kolm kuud?” ahastas Robert. „Kolm kuud,” kinnitas konsiilium. „Võib-olla isegi vähem, rohkem kindlasti mitte.” Robert läks koju ja otsis välja oma bucket list’i − nimekirja asjadest, mida ta elus kindlasti kogeda tahtis. Langevarjuhüpe. Seks kahe naisega. Päikeseloojang Ulaanbaataris. Robert…
Kui ma aastate eest poliitikasse läksin, leidsid irvhambad üles intervjuu, mille ma üksteist aastat varem Õhtulehele olin andnud. Muu hulgas ütlesin seal järgmist: „Inimene, kes alustab erakondlikku karjääri, ei saa olla ei terve mõistusega ega aus.” Täpselt nii olin ma üksteist aastat varem öelnud, nüüd alustasin aga ühtäkki erakondlikku karjääri. Kuidas siis nii? Sööd oma…
Seda juhtub kõigiga: istud arvuti taha, hakkad midagi kirjutama, ent esimesest sõnast kaugemale ei saa. Võib-olla ei tule esimest sõnagi. Pea on tühi. Ühtegi ideed pole. Pinguta palju tahad, vahi ekraani kasvõi pool päeva, kuid mõtted on justkui nõiaväel kadunud. Mis sinuga lahti on? Ei midagi erilist. Seda seisundit nimetatakse inglise keeles writer’s block’iks ja…
Täiusliku loo peale mõeldes meenub meile reeglina mõni haarav romaan, mida usume veel aastaid peale lugemist oma elu muutnud olevat. Või äärmisel juhul film, mille nägemise järel polnud miski enam päris endine. Aga heal lool, nagu lapselgi, on tohutu hulk võimalikke nimesid ja vorme. Näiteks Steve Jobs teadis väga hästi, et inimeste jaoks uute vajaduste…