Lendasin San Diegost Chicagosse. Veerand tundi enne maandumist kiskus olukord salongis pehmelt öeldes ärevaks.
Nimelt otsustas minust diagonaalis istuv pakistanlase välimusega noormees kohalt püsti karata. Lennuk oli kohe-kohe rattaid maha panemas ning sellisel hetkel peavad reisijad rihmadega tooli küljes olema, mitte mööda lennukit ringi jooksma. Pakistani noormees avas aga pagasiriiuli luugi, haaras oma kotist metalse eseme, keris üles vasema jala püksisääre ning asus metalset eset kiiruga jala külge siduma.
Võib-olla poleks taoline intsident kolmkümmend aastat tagasi mingit tähelepanu pälvinud, ent 21. sajandi lennukites suhtutakse metalsetesse esemetesse (ja pakistanlase välimusega reisijatesse) suurema huviga.
„Mis asi see on?” sihtis härra minu ees sõrmega pakistanlase põlve. „Mis asi see on, mis sa oma jala külge sidusid?”
Noormees keeras pea hetkeks küsija suunas, puuris meest tumedate silmadega, ning keeras pea sama targalt otseks tagasi.
„Seda nad, kuradi terroristid, teevad,” vasardas mu ajus. „Taovad hommikul kolba koraani täis ja säilitavad stoilise rahu ka siis, kui lennukis nende peale täiest kõrist röögitakse.”
Mu peopesad tõmbusid läbimärjaks ning kuigi ma sain mõistusega aru, et küllap leidub kõigele loogiline selgitus, olin ma paanikas. Ma kardan lennata, aga veel rohkem kardan lennata lennukis, mille ISIS kohe pihuks ja põrmuks teeb.
„MIS ASI SEE ON?”
Härra minu ees lõugas nüüd nii valju häälega, et kogu lennuk seda kuulis. Pakistanlane vahtis aga ükskõikse näoga istmetuge enda ees. Küllap luges palvet, sest mõne sekundi pärast viib ta kõik paarsada reisijat koos endaga Allahi juurde.
Härra mu ees ei pidanud enam vastu ja tormas lennuki tahaotsa, et koos stjuuardessiga naasta. Kogukas lennuemand jäi pakistanlase ette seisma ja ma nägin, kuidas ta oma vasemas pihus tillukest relva moodi eset hoidis. Just täpselt taoliste riistadega lahendatakse sarnaseid olukordi filmides: korralik elektrišokk ning uimane terrorist antakse lennujaamas FBI agentidele üle.
Ma ei kuulnud, mida stjuuardess pakistanlasega rääkis, ent midagi ta talle ütles. Torkas seejärel elektrirelva taskusse ja surus noormehe kätt, ise ette ja taha vabandades. Pöördus siis härra poole minu ees, surus temagi kätt ja kinnitas, et kõik on korras. Ma ju ütlesin, et kõigele on mõistuspärane selgitus, isegi pakistani noormehele, kes mõni minut enne maandumist metallist junni oma jala külge seob.
Lennuk maandus mõni hetk hiljem Chicago O’Hare’i lennujaamas ja küsisin väljudes stjuardessilt, mis juhtus.
„Meditsiiniline seisund,” vastas too ning soovis mulle toredat päeva jätku.
Päev jätkuski täitsa toredalt. Mis sest, et olin lõplikult aru saanud, mida popkultuur ja meedia aastate jooksul minuga teinud on.
Miski ei viidanud, et asi võiks nii hulluks minna. Ma olin trenniasjad – riided, veepudeli ning kõrvaklapid – juba eelmisel õhtul valmis pannud. Ma panen alati. Nii ei olnudki mul muud vaja teha kui tossud jalga ning jakk selga visata. Müts? Ahh, täna pole vast vaja. Noh, oli küll, ja kuidas veel, nagu täpselt kolm...