tervistrenn Mees nagu WC-uks
Oled sa kunagi vastassoo kempsu sisenenud? Lihtsalt seetõttu, et ei saanud uksele kinnitatud tähisest aru?
Minuga juhtub seda pidevalt. Umbes korra kuus põhjustan mõnes naistekäimlas paanika, sest olen uksepealset märki valesti lugenud. Astun tuima näoga sisse, kukun püksilukku avama ning saan alles seejärel aru, et olen valesse kohta sattunud.
Miks?
Sest sugusid tähistavad sümbolid on WC-ustel arusaamatuks disainitud. Vanasti oli lihtne: naised sisenesid klosetti, mille uksel oli püramiid, mehed toimetasid aga tagurpidi püramiidi taga. Nüüd on maailm puhta hukas ja WC-uksesildid koos sellega. Reeglina topitakse kemspuustele loomade pilte, justkui peaksin ma teadma, mis soost üks või teine loom on.
Heakene küll, kana ja kuke vahel suudan isegi mina peale mõningast süvenemist vahet teha (kuigi liiga põhjalikuks analüüsiks pole mul asjale minnes tavaliselt aega). Aga kust peaksin ma teadma, milline näeb välja isane ämblikkrabi ja mille poolest ta oma emasest paarilisest erineb? Või kuidas tuvastada roosa-harjasvöölase sugu, eriti kui selle on mõni kunstihariduseta baaritöötaja joonistanud?
Ja loomulikult jumaldavad WC-disainerid tähe- ja märgikombinatsioone. Kõik need X-id ja Y-id ja nende omavahelised kombinatsioonid. Kord oleks mu põis plahvatanud, sest seisin tõeliselt krüptilise valiku ees: kas minna sisse uksest, millelele oli kirjutatud „BLA”, või uksest, millel ilutses „BLA-BLA-BLA-BLA-BLA-BLA”. Mis pagana mõttemänge ma pissihäda kinni hoides mängima pean?
Lõin käega ja valisin instinktiivselt vetsu, mille sissepääsu ehtis „BLA-BLA-BLA-BLA-BLA-BLA”. Valesti tegin. „BLA-BLA-BLA-BLA-BLA-BLA” tähendab nimelt ohtrat lobisemist ja seda teevad ju ainult naised! Või vähemasti näis nii arvavat disainer, kes peldikud jutuvada pikkuse põhjal teineteisest eraldas.
Mõnikord (alati!) on sõnumi edastamisel mõistlik sõnum lihtsalt ära edastada, sealjuures ülearu vaimukaks muutumata. Laieneb igasugusele kommunikatsioonile, mitte pelgalt WC-ustele.
Loe veel
Kuidas teil täna läheb?
Kui mul on elus asjad pahasti, lendan otsejoones Ameerikasse. Ihuüksi, käsipagasiga, maksimaalselt nädalaks. Külastan sõpru, söön ainult hamburgereid ja käin teatris. Ühesõnaga, püüan end kuidagi kokku lappida. Oli 2000ndate lõpp ning asjad minu elus olid pahasti. Eelmisel õhtul olin San Franciscos maandunud ja nüüd koos kuke ja koiduga juba üleval. Kes on pikki vahemaid lääne...