Fetišist erutab end sulega, pervert terve kanaga.

Mul läheb valgeid sokke nähes alati kõvaks. Vahet pole, on need naise jalas või Sokisahtli vitriinidel, õige suuruse ja disainiga valged sokid tekitavad minus vastupandamatut seksuaalset erutust.

Asi on tõsisem kui tavaline „sukakesed on nii seksikad!”-elevus, mida kogeb iga mees, kui pealt kahekümnesed pornofilmis oma põlvikutes jalgu õõtsutavad. Minu sokihullus on patoloogiline ning tõeliselt pöördesse ajavad need mind siis, kui on terve päeva naise jalas olnud, eelistatavalt mõne spordijalatsi sees. Kui mul neid nüüd nuusutada õnnestub, pole vaja edasi-tagasi õõtsumisele aega kulutadagi.

Ma saan aru, et ütlesin praegu rohkem kui pidanuksin. Ja et põhimõtteliselt on võimalik see lõik kontekstist välja rebida ning mu hauaplaat järgmise epitaafiga varustada: “Siin puhkab pervert, kes naiste sokke nuusutas.” Häbeneda pole mul aga midagi.

Mu sokimaaniat nimetatakse fetišiks ja neid on mul rohkemgi. Terve hulk pealtnäha ebaseksuaalseid asju panevad mul vere vemmeldama ning panevad sinul kah, isegi kui sa seda tunnistada ei tihka. Võib-olla on sinu fetiš minu omadest „süütum”, võib-olla oled veel karmim vana. Olemas on see sul aga igal juhul ning ehk lohutab teadmine, et oma fetišitega ühenduses olemine teeb meist tegelikult paremad inimesed. Igatahes kinnitavad seda mitmed teadlased.

Fetiš on seksuaalne kiindumus mingisse objekti (näiteks sokid) või materjali (näiteks nahk). Lisaks fetišitele tuntakse veel parafiiliaid ehk tavapärasest „veidi kõrvale” kalduvaid seksuaalseid eelistusi. Inimest võivad seksuaalselt erutada näiteks monumendid, trepist alla kukkumine, putukad, külm ilm, liivased kohad ja nii edasi.

Parafiiliaid ei tohi perverssustega segi ajada, fetišeid veel vähem, sest need on seksuaalperverssustega võrreldes süütud ja teistele ohutud. Tõsi on muidugi ka see, et piir perverssuste ja fetišite vahel on ähmane ning nihkub iga uue põlvkonnaga järjest kaugemale. Mina näen seda erinevust umbes nii: fetišist erutab end sulega, pervert terve kanaga.

Inglise filosoof Alain de Botton väidab, et fetišid võivad olla aknad meie hinge. Oma veidruste dešifreerimise kaudu hakkame aru saama, mis meie alateadvuses toimub: teatavasti pesitsevad tegelikud soovid ja tahtmised justnimelt seal. Alateadvuse mõistmine tuleb kasuks, sest aitab meil oma seksuaalseid impulsse vähem häbeneda, väidab de Botton.

Inimese fetišid ulatuvad tema lapsepõlve. Head ja halvad lapsepõlvekogemused mõjutavad meie elu surmani, eriti jõuliselt aga seksuaalsust vormides, kummaline küll.

De Botton palub ette kujutada restoranis einestavat abielupaari. Mees märkab, et naisel on jalas mokassiinid, ning läheb üle kere higiseks. Midagi pole teha: mokassiinkingad erutavad teda pööraselt. Suisa sel määral, et palub õhtul naist, et see seksi ajal kingad uuesti jalga tõmbaks. Mokassiinides pole pealtnäha midagi erutavat, selliseid kannavad reeglina raamatukogutöötajad.

Miks siis mokassiinide nägemine vennikesel vere sugutisse pumpab?

Sest kui mees veel väike laps oli, väidab de Botton, kippus ema õhtuti kodust lahkuma ning jättis poisile unejutu lugemata. Ema kandis alati kõrge kontsaga saapaid ja nüüd sümboliseerivad mokassiinid – ehk kõrgete kontsade vastandid – mehe jaoks armastust, mis tal lapsena saamata jäi. Kõlab läilalt ehk täpselt nii, nagu üks kuradi inglise filosoof võiks rääkida, kuid minu elukogemus kaldub de Bottoni väidet pigem toetama. Ema luges mulle küll alati õhtujuttu ning kõrgeid kontsi ei kandnud meie peres keegi, mu sokifetiš on aga päris kindlasti lapsepõlvest pärit.

Alain de Botton defineerib fetišid niisiis lapsepõlve kaudu ja väidab, et nende taga on detailid meie minevikust, mis äratavad ellu inimese kujutlusvõime ihadega tegeleva osa. Iha tekib paljuski visuaalsete stiimulite abil: ma näen seksikat naist ja rohkem pole kepinälja tekkimiseks vajagi. Alati ei piirdu stiimulid visuaalsega ning ulatuvad palju kaugemale. Inimene suudab mitmeid sügavamaid kvaliteete vaid alateadlikult tajuda ning kui ma valgeid sokke näen, sööstab mu ajju pilt klassiõest, kes esindas kõiki omadusi, mida sel ajal teises inimeses ihaldasin.

Mokassiinid, vanaaegne käekell, sokipaar või minu poolest kasvõi Lenini ausammas pole pelgalt triviaalsed asjakesed, mis „kummalise” sugutungi esile kutsuvad. Need esemed juhivad meid kõrgemate ja ebamateriaalsete väärtusteni, mis ühe inimese teist armastama panevad. Pealtnäha süütu asjake võib sinus ja minus vallandada alateadliku tormi, mille keskmes on kõik need omadused, mis meist sinuga paremad mehed teevad.

Kõlab nagu haritud perverdi eneseõigustus? Et mudi aga Harju tänaval oma salaamit ja kui võmmid juurde astuvad, räägi neile, kuidas vanaema sulle siin igal pühapäeval jäätist ostis?

Võib-olla. Aga kui sa järgmine kord radiaatorit silmates härga täis lähed, püüa meenutada, mis sind radiaatoritega seob. Oma fetišite algallikani jõudes muudame need enda jaoks vähem piinlikuks. Partneri jaoks kah: voodielu elavneb märgatavalt, kui kallim sul oma fetišiga seksi ajal tegeleda lubab. Et see talle meeldi- vamaks muuta, on mõistlik armsamale oma „veidruste” päritolu selgitada.

Kardad, et armsam naerab su välja? Ei usu. Ma võin pea panti panna, et ka tal on vähemalt üks kiiks, tõenäoliselt rohkemgi. Sinu aus ülestunnistus võib teda oma fetišitele uue pilguga otsa vaatama panna. Kui see juhtub, on tulemus fantastiline.