Atlantic Motor Inn

Minu lend pidi New Yorgist juba kuus tundi tagasi Chicagosse väljuma, kuid pardale minekut lükati muudkui edasi, kuni natuke enne südaööd teatas naisehäälne krapp, et reis jääb üldse ära. Tulgu ma homme tagasi, seletas gate agent, panevad mu esmalt Minneapolise lennule ja sealt edasi Chicagosse, kus pere mind kannatamatult ootas. Ma olin lubanud lastele õhtul tagasi olla, kiire ühepäevane sutsakas New Yorki, ei midagi keerulist.

Hotelli ega hambapastat mulle ei pakutud: Ameerika pole mingi Euroopa Liit, kus reisijail on rohkem õigusi kui kõigi lennufirmade töötajatel kokku. Oh ei, kõigi võimaluste maal sepistab oma õnne igaüks ise ja kui nirud ilmaolud lennata ei lase, peavad reisijad ise vaatama, kus öö veedavad.

Tegin Booking.com’i lahti ja vaatasingi. Kõik lennujaama hotellid olid välja müüdud ning mul oli valida kahe võimaluse vahel: 500-dollariline tuba Manhattanil või 180-ne Brooklynis. Valisin viimase ega viitsinud detailidesse süveneda, sest olin selleks liiga väsinud. Lõppude lõpuks pole ju vahet, millises hotellis ma selle ühe öö magan. Jäin ellu sügaval Vene ajal Tartu Park Hotellis ühe Odessa veoautojuhi ning tema katkematu norskamisega tuba jagades, jään ellu ka nüüd.

„Kuulge,” ei andnud Uberi juhi naer mulle rahu. „Mis ma naljakat ütlesin? Kas sellel hotellil on midagi viga?”

„Mmmm…” otsis sohver sõnu. „Ütleme nii, et see on hotell, kuhu võetakse tuba paariks tunniks.”

Ah et nii. Paariks tunniks. Noh, teame-teame. Las siis võtavad paariks tunniks. Mina võtan terveks ööks. Jäin ellu Odessa veoautojuhiga, jään ellu ka paari-tunni-meestega.

„Ja see kant, kuhu te lähete…” jätkas Uberi juht. „Ütleme nii, et viimasel ajal on see natuke paremaks muutunud. Pool aastat tagasi poleks ma sinna julgenud sõita. Aga latiinod hakkavad isegi sealt vähehaaval välja kolima, sest hinnad tõusevad igal pool, ka Brooklyni kõige hämaramas tagahoovis.”

Brooklyni hämaraim tagahoov. Kõlab tõesti… noh, mitte just eriti julgustavalt. Aga viimasel ajal on seal natuke paremaks läinud, nii ta ju ütles.

„Notorius B.I.G. elas siit kaks kvartalit edasi,” teatas juht ja peatusime hotelli ees, kuhu ma olin väsinud päi toa kinni pannud ja kus inimesed paari tunni kaupa peatuvad.

„Turvalist ööbimist,” ütles juht ja hakkas uuesti naerma. Ei olnud naljakas, no ei olnud.

Ma astusin Atlantic Motor Inni elutoasuurusesse „fuajeesse”. See oli paksult inimesi täis ja mitte lihtsalt inimesi, vaid selliseid, keda ma varem ainult teleseriaalis „The Wire” olin näinud. Ilma naljata – mul oli tunne, et seisan keset Snoop Doggi videot, ainult muusika puudus. Ruum oli haudvaikne ja ma kardan haudvaikseid ruume, eriti siis, kui need on rahvast täis. Sellist rahvast. Ma ei ole rassist, aga… Issand, „ma ei ole rassist, aga” on kõige rassistlikum väljend, millega oma lauseid alustada, isegi kui need ainult su peas kõlavad.

Siin ma ometi olin, keskealine eesti mees keset Atlantic Motor Inni nimelise litsimaja ooteruumi, New Yorgi kõige hämaramas linnaosas. Tosin tumedat musklimeest põrnitses mind halvaendeliselt ning tosin tütarlast tegi peas arvutusi, mitu sekundit nende fuck buddy’l minusuguse mahalöömiseks kulub. Igavleva näoga mammi luges teisel pool kuulikindlat (!) klaasi paberdollareid ja näis, et selles hotellis teenindatakse kliente elavas järjekorras. Küllap on kõik toad hetkel kinni, aga pole hullu, kohe saab mõni jälle vabaks ning järgmisel paarikesel õnnestub Atlantic Motor Inni seinte vahel teineteise puuviljakorvi banaane asetada.

Iseeneselegi ootamatult astusin kõige hirmuäratavama jõmmi juurde, mõõtsin tema mulatitarist kaaslase pilguga üle ja küsisin: „Mida me siin ootame?”

Atlantic Motor Innis teenindati inimesi elavas järjekorras, sest terveks ööks (saati veel mitmeks) ei jäänud siia keegi. Mina plaanisin jääda, mis mul õnnetul üle jäi. Erinevalt ülejäänud meestest selle hotellitaolise asutuse ooteruumis polnud mul suurerinnalist mulatitari, kellega kudrutades aega surnuks lüüa. Oodata ei olnud mul midagi, kui ehk kohtumist Une-Matiga, kes mu sellest õudusest mõneks tunniks eemale viib.

Tülpinud näoga administraator ei pööranud mulle vähimatki tähelepanu. Ta luges teispool eraldusklaasi sularaha ja elavnes vaid siis, kui järjekordne asjaga ühele poole jõudnud paarike toa võtme tagasi tõi. Küllap vahetas koristaja tolles toas juba linu, küllap ulatab valvelaua madaam võtme peagi järgmistele ning küllap jõuab järjekord kunagi ka minuni.

Ma ootasin veel pool tundi ja astusin siis kõige kõhedustekitavama väljanägemisega tüübi juurde. „Mida me siin ootame?” küsisin endalegi ootamatult. Parim kaitse on rünnak, näisin ma arvavat. Või olin ma lihtsalt liiga väsinud. Tüüp kehitas õlgu ja tegi näo, nagu oleks mu inglise keel piisavalt kehv, et sellest midagigi aru saada. Minu inglise keel on hiilgav. Aga esimest korda elus oli sellest vähe abi.

Kakskümmend minutit ja kolm paarikest hiljem lendas virts lõplikult ventilaatorisse. Kurat, ma olin internetis selle jama eest 180 kulli pluss maksud tasunud. Ma ei pea tuppa pääsemiseks tiirase meestekarjaga järjekorras seisma. Ma tulin siia terveks ööks, kas teate.

„Ah soo,” haigutas vastuvõtulauas koha üle võtnud LSD-sõltlasest kõurik. Ta laiutas süstlajälgedest tiineid käsivarsi ning lalises midagi hispaania keeles. Küsis seejärel mu krediitkaarti ja mina loll andsin. Kuidagi pidin ma ju oma toa kätte saama. Kuidagi pidi hommik, mil ma sellest urruaugust ummisjalu põgenen, lähemale jõudma.

Ma sain võtme ja astusin tuppa. Polnudki nii hull. Jah, auklikud kardinad lehkasid rõvedalt, kuigi olin kolm korda palunud, et mulle suitsuvaba tuba eraldataks. Jah, padjapüüri kaunistas laik, mille üle-eelmine klient oli sinna tulistanud ning mille likvideerimiseks läheb vaja mitutpesukorda. Jah, aknast kahekümne meetri kaugusel lebasid New Yorgi kurikuulsa metroo liiprid, mis just selles kohas korraks maa peale tulid ning iga natukese aja tagant valjuhäälselt möirgava rongi mulle sõna otseses mõttes kõrvade vahele lennutasid. Aga mida sa siis 180 dollari eest New Yorgis saada kavatsesid? Normaalse toa?

Tegelikult ju saingi. Ei ühtki lutikat. Ei mingeid ekstaatilisi kriiskeid kõrvaltubadest. Mitte ainsatki koputust uksele. Mehed teleseriaalist „The Wire” suksutasid oma tüdruksõpru hämmastavas vaikuses ja tüli ei olnud neist keegi minuga norinud.

Küllap mõjusin neile sama hirmuäratavalt kui nemad mulle. Eesti mees ikkagi. Küllap nad said aru, oma kuritegelike tundlatega. Või olid nad lihtsalt täiesti tavalised kiimas mustad mehed, keda eristab valgest kiimas mehest vaid eelarvamuste puudumine. Ma viskasin pikali ning positsioneerisin oma kolba padjapüüri kaunistavast laigust võimalikult kaugele. Ka kõige võikamas õuduses peab midagi ilusat olema, kinnitasin rongirataste röökimist kuulates iseendale. Juba hommikul helistan naisele ja kukun ärplema. Sa ei kujuta ette, kus ma öösel olin! Sa pole kunagi midagi sellist näinud! Täielik gangsta’s paradise! Sellisest värgist väljub võitjana vaid tõeline tegija!

Ja naine tuletab seejärel meelde, et ma lennujaamast lastele kingituse ostaksin. Midagi väikest, kotikese kummikomme või kaks sõrmepikkust piimašokolaadi.

Loe veel

Ilusad asjad

Kui saaksin, käiksin ka restoranis dressipükstes ja maikasärgi väel. Paneksin plätud mustade küünelalustega varvaste otsa, loivaks peene söögikoha uksest sisse, prantsataksin esimese vaba laua taha ning nõuaksin valjuhäälselt makarone. Peaasi, et mugav oleks. Peaasi, et triiksärgi krae ei pigistaks, kui ma spagette suust sisse ajan. Peaasi, ülikonna pükste värvel ei suruks, kui kõht mõõdutundetust õgimisest...

loe edasi