rahareisimineturundus

Ilusad asjad

Kui saaksin, käiksin ka restoranis dressipükstes ja maikasärgi väel. Paneksin plätud mustade küünelalustega varvaste otsa, loivaks peene söögikoha uksest sisse, prantsataksin esimese vaba laua taha ning nõuaksin valjuhäälselt makarone. Peaasi, et mugav oleks. Peaasi, et triiksärgi krae ei pigistaks, kui ma spagette suust sisse ajan. Peaasi, ülikonna pükste värvel ei suruks, kui kõht mõõdutundetust õgimisest kummi tõmbub.

Loll jutt, kas pole? Absoluutselt. Ja ometi olen ma seda aastate jooksul igal võimalusel rääkinud, sest oma väljanägemise pärast muretsevad ainult keigarid ja gay‘d, tüüpilise minusuguse mehe ettekujutuses vähemasti. Tüüpiline minusugune mees riietub nii, et tal oleks mugav. Ning mugavalt tunneb end tüüpiline minusugune mees vähemalt üks number suuremates spordirõivastes, võimalikult odavates sealjuures, et ei tekiks süümekaid, kui hakklihasoust pükste peale tilgub.

Sügaval sisimas teab aga iga minusugune mees, milline mõju hästiistuvatel riietel tema enesetundele on. Ma panen ülikonna selga, palun naisel lipsusõlme teha (ise ma ei oska), tirin peene otsaga kingad jalga ja tunnen, kuidas ma olen ükskõik milleks suuteline. Sama asi juhtub muide jõusaalis: mida ilusamat värvi on spordisärk, seda ennastunustavalt ma rinnalt kangi tõukan. Ilusad riided – tegelikult kogu väljanägemine – mobiliseerib mind rohkem kui miski muu. 

Mul on lihtne põhimõte: riideid tuleb osta välismaalt. Esiteks on nad seal reeglina kõvasti odavamad, teiseks puudub oht triiksärkide osakonnas mõnele tuttavale otsa joosta (ja oma sisemist dändit paljastada) ning kolmandaks võin ma rahuliku südamega trussikute väel proovikabiini ja müügisaali vahet sõeluda, Õhtulehe kaanele sattumist sealjuures kartmata. 

Nii ma siis mööda Ameerika kaubakeskuste meestepoode jooksengi. Esimese tiiruga teen kindlaks riided, mida ma osta tahan. Teisega poed, millises konkreetne asi kõige vähem maksab ning kolmas tiir läheb proovimise ja ostude vormistamise peale. 

Ma olen põhjalik snoob ja ostan Ameerikast ainult selliste brändide riideid, mida Euroopas – ja eriti Eestis – ei müüda. See annab mulle võimaluse Tallinna tänavail sõpru kohates targutada, kuidas Levi Strauss suri juba 1902. aastal ja iga normaalne kaasaegne mees ostab oma teksad True Religionist (mis on järjekordne loll jutt, kuid ajab sõbrad alati kadedusest roheliseks). Lisaks meeldib mulle kavalus, millega Ameerika riidekaupluste müüjad kliendi krediitkaardi tühjaks teevad. 

“See särk on teie jaoks justkui loodud, härra,” naeratab pruunisilmne kaunitar mõlemat pöialt püsti ajades. “Uskumatu, kui hästi see teile sobib!”.

“Ei tea, mulle just tundub, et on õlgadest kuidagi kitsas,” kukun ma puhtalt mängu ilu pärast norima.

“Njaa, nüüd kus te seda ütlete, tundub mullegi, et võiks ülevalt ehk tsipa laiem olla,” noogutab pruunislm ja on poole sekundi pärast järgmise särgiga tagasi. “Proovige seda – natuke kallim kui eelmine, aga tootja annab sellele eluaegse garantii ja teie stiiliga sobib veelgi paremini.” Kust ta teab, milline minu stiil on? Ei teagi, aga ikka on kosutav võõra inimese käest kuulda, et mul üldse mingi stiil on, ma nimelt arvasin, et pole. “Natuke kallim” on sada kakskümmend dollarit, aga ma palun särk sisse pakkida. 

“Kui te siin juba olete,” naeratab pruunsilm kavalalt, “äkki on teil sokke kah vaja?”

Kuidas on sellisele küsimusele võimalik eitavalt vastata? Tänan, preili, aga ma olen oma kahe sokipaariga väga rahul: ühte kannan jaanuarist juulini ja teist juulist aasta lõpuni. Nii või?

“Loomulikult, ma võtan kümme paari,” annan ma kiiresti alla, panen koju jõudes uued riided selga ja olen justkui uuesti sündinud. Isegi aju näib kiiremini töötavat, sest kassatšekki silmitsedes saan aru, et sokke on täiesti okei ka ühe paari kaupa osta, eriti kui preili sulle Hugo Bossi omad on märkamatult kaasa pakkinud.