Jootraha jätmine on inimõigus

„Mida võiksid eestlased ameeriklastelt õppida?” küsitakse minult tihti. Vastus on imelihtne, kuigi jõuan selleni – nagu alati – veidi pikema kaarega.

Külastasin 2003. aastal toonase pruudiga New Yorki ning ühel kaunil varaõhtul maandusime Mehhiko restoranis East Village’i nimelises linnajaos.

„Mis sa tellid?” küsisin poolenisti uudishimust, poolenisti viisakusest.

„Ainult supi,” teatas pruut ja kuigi see tuli mulle üllatusena – ainult supi tellimine alati tuleb –, ei jäänud mul muud üle, kui pruudi otsus noogutades heaks kiita.

„Ma võtan tacod ja siis ma võtan veel ühe burrito ja magustoiduks võiksime churrosid jagada,” tegin seejärel teatavaks oma valiku.

Poole tunni pärast saabus kelner, ühes käes tacod ja teises oasupp. Ta tõstis tacod lauale ning siis see juhtus: nooruke oober kallas kolmandiku supist mu pruudile otse sülle. Võib-olla lohakusest, võib-olla käevääratusest, kes seda enam mäletab. Pruut kiljatas nii valjusti, et külalised ülejäänud laudades vaikseks ehmatasid. Kes ei kiljataks, kui talle tulikuum leem paljastele jalgadele valatakse.

„Ma vabandan,” ühmas kelner peaaegu vastumeelselt ning naasis meie juurde alles siis, kui oli arve tasumise aeg. Hea teeninduse kuulsusega linnas mõjus see eriti kummaliselt – isegi Eestis sööstnuks kogu personal taolise intsidendi peale pruudile appi. Selles restoranis aga suppi ainult sülle serveeritaksegi, vähemalt võis selline mulje tekkida.

„Sellele ma küll tippi ei jäta,” kuulutasin otsustavalt. Ameerikas on jootraha maksmata jätmine põhimõtteliselt välistatud. Kelnerid ja ettekandjad elatuvad peamiselt tipist – paljudes restoranides ei maksta neile palkagi – ning jootraha tasumata jätmine on suurim mõeldavaim sigadus. Kliendile supi sülle kallamine on veel suurem, otsustasin häälekalt. Lugesin arve sendipealt lauale ning tõusin püsti, kindla plaaniga uksest välja marssida ja mitte kunagi enam tagasi tulla.

„Kuhu sa lähed?” kuulsin selja tagant kelneri röögatust, kui olin ühe jalaga restorani uksest välja jõudnud astuda. „Kus tipp on?”

Tõmbasin kopsud õhku täis, et halva teeninduse ja jootraha seoste teemaline kiirloeng pidada, kuid mehe rusikasse pigistatud käsi oli liiga hirmuäratav, et tema ees targutama kukkuda. Leidsin taskust kümneka, surusin selle kelnerile pihku, ning tegin koos pruudiga vehkat.

Mõtlen sellele loole alati, kui koduses Eestis jootraha püüan jätta. Justnimelt püüan, sest mingil põhjusel on tippimine siinmail eriti keeruliseks tehtud. Minu maailmas on hea teenindus see, kui toit laulale – mitte sülle – tõstetakse. Kes suppi sülle ei kalla, see kopsaka jootraha saab. Paraku teatatakse mulle pooltes siinsetes restoranides, et kaardiga pole tippimine kahjuks võimalik.

„Miks?” küsin mina.

„Liiga palju tööd raamatupidajale,” vastatakse enamasti.

Vau. Liiga palju tööd. Ma ei saa ühe inimese pingutusi premeerida, sest teine inimene selles ettevõttes peab end seepeale natuke rohkem liigutama.

Mis toob mu tagasi „mida võiksid eestlased ameeriklastelt õppida?” küsimuse juurde. Seda võiksidki: hea teenindus lõpeb alati jootrahaga ning võimalus tippi jätta on sama elementaarne nagu kahvel, mille otsa ma küpsetatud tuhli torkan. Ärgu öeldagu, et see pole võimalik. Pooltes Eesti restoranides on. Pooltes aga mitte. Kõik on tahtmise – või antud juhul tahtmatuse – taga. Jootraha jätmine on minu maailmas inimõigus ja kui seda piirata püütakse, lähen kohemaid turri.

Ja muidugi võiks Eesti teedel punase tulega parempööret tohtida teha, täpselt nii, nagu Ameerikas tohib. Aga see on juba teine ja pikem jutt.