Sõnamurdmise võlu ja vaev

„Olen tosin aastat telekas poliitikuid intervjueerinud, asi see mul endal poliitikuks pole hakata,“ otsustasin ühel 2015. aasta kevadhommikul voodist välja veeredes. 

Ajutine meeltesegadus, mis muud. Ent meeltesegaduse eest pole keegi kaitstud, eriti minusugused, kes aeg-ajalt tõsimeeli usuvad, et nende käes ükskõik mis õnnestub. 

Sõbrad olid esiotsa hämmingus. „Miks?“ küsisid nad kui ühest suust. 

„Ühiskonna muutmiseks ei pea tingimata parlamendis istuma,“ ütles üks omal ajal Riigikogus kannikaid soojendanud tuttav. „Kummatigi on just seal ühiskonna heaks kõige raskem midagi ära teha. Käid kohal, vajutad hääletamiseks nuppu nii, nagu fraktsiooni esimees käsib, ning naudid rahva üksmeelset viha. Sul hakkab seal igav, usu mind.“

Ei uskunud. Seda enam, et ega mul erilisi illusioone polnudki. Ma teadsin väga hästi, et mu „suurepärased“ ideed ei huvita tegelikult kedagi. Mis sest, et erakondade esimehed on uusi liikmeid värvates meistrid teesklema, kui jube huvitatud nad sinu mõtetest on. Televisioonist tuttavate lõustade juures – ja see ma tol ajal paratamatult olin – paelub vilunud poliitikuid vaid üks: hääled, mida nood lõustad valimistel korjata võivad. 

„Poliitikuks“ hakates ei osanud ma aga arvestada sellega, kui hämmastavalt head mälu mitmed irvhambad ilmutasid, kui mu Riigikokku kandideerimisest kuulsid. Üks postitas sotsiaalmeediasse mu 15 aastat varem Õhtulehes ilmunud intervjuu, kus ma muuhulgas kuulutasin, et poliitikasse lähevad vaid lollpead ja vargad. „Kumb sina oled, Mihkel?“ küsisid irvhambad naeru lagistades. Ja tagusid kätega vastu põlvi, sest teise inimese naeruvääristamine on parim mõeldav meelelahutus. Eriti lõbusaks läheb asi muidugi siis, kui saad selleks tema enda varasemaid väljaütlemisi kasutada. 

Küllap just seetõttu kipuvadki paljud inimesed oma väljaütlemisi eos tsenseerima – kunagi ei või teada, millal need kaarega tagasi tulevad. Ja need tulevad, peamiselt muidugi poliitikas. Praegugi õgivad endised linnaametnikud kuu aega tagasi lausutud sõnu, et uuenenud linnavalitsuses tööd saada. Ning nalja on nabani. 

Poliitikud poliitikuteks. Selles maailmas käivad ideoloogilised kannapöörded asja juurde, tippkommunistist saab neoliberaal ning rahvuskonservatiiv muutub üleöö keskerakondlaseks. Ja selle üle on kohane vähemalt naerda, kui ei midagi enamat. Aga kõik ülejäänud ei tohiks lasta end oma varasemate väljaütlemiste pantvangi võtta. Iga inimene on elus lollusi rääkinud ja sõnavabadus – see tähendab õigus vabalt ideid, arvamusi ja veendumusi levitada – laieneb ka rumalustele. Kõigil on õigus eksida, ka siis, kui seda teiste kuuldes tehakse. Ning loomulikult on kõigil õigus oma eksimusest aru saada. Kartmata, et nood eksimused meid elu lõpuni jälitavad. 

Sest mõelgem, kui õnnetud on inimesed, kes, hambad ristis, oma valjuhäälselt väljendatud seisukohtade vangistuses elavad. Näiteks saavad kokku kaks noort – Marju ja Martin –, armuvad esimesest silmapilgust, astuvad jumala ja sõprade-sugulaste ees altari ette ning kuulevad küsimust: „Kas sina, Martin, lubad Marjut armastada ja austada, kuni surm teid lahutab?“ Mida peaks Martin sellises olukorras ütlema? Ega ometi: „Ei, noh, praegusi asjaolusid arvestades tundub tõesti, et võin vist lubada küll“? 

Loomulikult mitte. Sellisele küsimusele on vaid üks õige vastus ja see on „Jah!“. Kui Martin ja Marju aastate jooksul aga teineteisest lahku peaksid kasvama, oleks tõeline idiootsus vaid sellepärast kokku jääda, et nad aastate eest kirikus sõprade juuresolekul nõnda lubasid. Sama loogika laieneb tegelikult suuremale osale asjadele – ka palju igapäevasematele kui truudusevanne –, mis meie huulilt pudenevad. Kutsugem seda või sõnamurdmise vabaduseks.