naiivrealism

Mis asi on naiivrealism ja miks sul on vaja sealt kohe põgeneda

Psühholoogid kinnitavad, et inimkond piinleb naiivrealismi nimelise eluka haardes.
Naiivrealism, ütlevad targemad, on sinu veendumus, et maailm on täpselt selline, nagu sina seda tajud. Kui sa näiteks tajud, et Uku Suviste on ilus mees, siis on see sinu hinnangul fakt, sama kindel kui näiteks see, et maailm on ümmargune.

Kui mina nüüd väidan, et Uku Suviste on kole nagu verine pühapäev, siis kutsud sa mulle kiirabi. Kuidas saab terve inimene arvata, et Uku on kole? Ei saagi, järelikult on ta haige ja vajab viivitamatult ravi.

Tegelikult olen ma terve nagu purikas, ma lihtsalt tajun välismaailma objekte, sealhulgas Uku Suvistet, teistmoodi. Uku Suviste ei ole ei ilus ega kole, ta lihtsalt on – sinu peas ilus ja minu omas kole. (Uku on väga ilus, ma lihtsalt norisin argumendi huvides tüli.)

„Oled sa tähele pannud, et kõik, kes sõidavad sinust aeglasemalt, on idioodid? Ja kõik, kes sõidavad kiiremini, on hullud?” küsis koomik George Carlin.

Ma olen olnud kolm korda abielus ja kui miski neid kolme abielu ühendab, on see minu ja minu eksabikaasade erinev arusaam värvidest.

„Ulata mulle see sinine jakk, palun,” ütles mu esimene naine.
„See või?”
„Ei, see sinine.”
„See on ju sinine.”
„Ei ole, see on hall.”
Teise naisega oli sama lugu.
„Oled sa mu punast märkmikku näinud?” küsis ta.
„See on sul nina all,” vastasin mina.
„Ei ole ju.”
„On küll.”
„See on mu lilla märkmik. Ma otsin punast.”
Ma ei osanud sellest kõigest eriti midagi arvata, kuni mu
kolmas naine ühel hommikul küsis: „Ega sa pole kusagil mu kollaseid pükse näinud?”
„Need on vannitoas.”
„Ei ole, ma just vaatasin.”
„Hmm, ma enda meelest nägin neid just seal,” jalutasin vannituppa ja tulin kollaste pükstega magamistuppa tagasi.
„Need on ju beežid,” väitis mu kolmas naine.

Ma ei püüa kolme abieluga hoobelda, vaid naiivrealismist elulist näidet tuua (mõne inimese hinnangul räägib see näide värvipimedusest, kuigi ega värvipimeduski midagi muud ole kui viis valguskiiri tajuda). Sina ja mina võime maailma tajuda ühtmoodi, kuid see ei tähenda, et maailm just selline ongi.

Mida on sul selle teadmisega peale hakata? Näiteks seda, et kui keegi teine on sinust erineval arvamusel, võib õigus olla temal, mitte sinul. Muidugi võib ka sinul õigus olla. Veelgi keerulisem – teil mõlemal võib õigus olla. Vähe sellest, te mõlemad võite ka eksida!

Miskipärast näid sa aga reeglina uskuvat, et õigus on just sinul. Mina vähemalt usun. See on pöörane, kui veendunud ma oma arvamuse ainuõigsuses olen: kõik teised on lollid, ainuke tark olen mina. Miks ma seda teen?

Nupumehed väidavad, et ma olen liiga laisk, et teisest inimesest arusaamiseks oma mõistust tööle panna. Tõmban teki üle pea ja arvan, et ümbritsev lakkab olemast. Kui ma teise inimese mõistuse üle mõtiskleda ei viitsi, järelikult pole teise inimese mõistust olemas – jube lihtne! Ja mida kaugemal ma temast olen – nii psühholoogiliselt kui geograafiliselt –, seda tõenäolisemalt on ta loll.

Tallinnas oli kunagi kohvik nimega Sinilind (mine tea, ehk on siiani). Põlva külje all Mammastes tegutses aga ööklubi nimega Life. Sinilinnus kogunesid moodsad linnainimesed, Life’is kaasaegsed maainimesed. Sinilinnus gruuvis Vaiko Eplik, Life’is küttis DJ Gabriel Usin. Sinilinnus tõmmati vesipiipu, Life’is kisti Westi. Sinilinnus jaurati transtsendentaalsest meditatsioonist, Life’i kuumim jututeema on teleskooplaadur JCB 531-70 Agri. Sinilinnu tibid sõid bataadi-muskaatkõrvitsa-püreesuppi ja olid peenikesed nagu lautokeeled, Life’i mimmid toitusid paneeritud šnitslist ja mõmmikoogist ning olid jämedadad kui lahtitõmmatud akordion.

Need on klassikalised stereotüübid, ent mõlemas ajaviitekohas käinuna võin kinnitada, et suures osas peavad need stereotüübid paika (välja arvatud naiste kehakaal, siin läksin jälle hoogu). Mis aga paika ei pea, on Sinilinnu tüüpide valdav veendumus, et Life’i jorsid on imbetsillid. Täpselt samamoodi nagu ei pidanud paika Life’i klemmide veendumus, et Sinilinnu omad on lollakad.
Kui arukas on ette kujutada, et teise ajuehitus sõltub geograafilisest punktist, milles ta paikneb? Jah, see aju võib maailma omamoodi tajuda, ent too tajumine ei ole sinu omast millegi poolest kehvem, aga loomulikult ei sega see teadmine meid end teistest, eriti neist, kelle kohta me vähe teame, võimekamaks pidamast.

Minu isa istunud kord öö otsa sõpradega konjakipudeli(te) taga ja arutanud, kes või mis on väikekodanlased. Väikekodanlased olid kuuekümnendatel kõva jututeema ja intellektuaalidele meeldis nende üle purjus päi iriseda. Tundide viisi jauranud toatäis armastatud kultuuritegelasi selle üle, millistele tingimustele pidi inimene vastama, et väikekodanlaseks kvalifitseeruda. Lõpuks võtnud isa pika arutelu kokku lihtsate, ent geniaalsete sõnadega:„Väikekodanlased on need, kes meile ei meeldi.”

Nii ongi, ka viiskümmend aastat hiljem. Ossid on need, kes meile ei meeldi. Hipsterid on need, kes meile ei meeldi. Valgekraed on need, kes meile ei meeldi. Antieestlased on need, kes meile ei meeldi. Ja nii edasi.

Me kipume nõustuma vaid sellega, millega juba niigi nõus oleme, ja kõik, mis on meie meelest vale, jääb valeks ka siis, kui see tõeks peaks osutuma. Nagu üks Ameerika poliitik tabavalt märkis: „Liberaalid toetavad sõnavabadust täpselt nii kaua, kuni see puudutab sõnu, millega nad ise nõustuvad.”

Või nagu too habemega lugu jõest, mille mõlemal kaldal on mees.
„Kuule,” hõikab esimene, „Kuidas ma teisele poole jõge saan?”
„Aga sa juba oled teisel pool jõge,” hõikab teine vastu.
Meie maailmataju hoiab meid pantvangis, sest „põhimõtted” ja muu sarnane soga ei lase uksest sisse midagi, mis meie senistele veendumustele ei vasta. Me ei näe mõistust seal, kus see tegelikult olemas on. Vähe sellest, me otsime mõistust kohtadest, kus seda pole.
Kümmekond aastat tagasi tekitas Eestis lühiajalist elevust raadioreklaam, mille peategelane püüdis talvehommikul autot käivitada. Mootor tegi aga kõk-kõk-kõk ega ilmutanud vähimatki kavatsust tööle hakata.
„Käivitu,” ütles mees rahulikult. Ei midagi.
„Käivitu!” tõstis mees häält.
Ei midagi.
„KÄIVITU!” röökis mees.
Ikka ei midagi.
„KÄI VITTU!” kriiskas mees nii, et raadiod üle Eesti punastasid.

Järjepidevus, millega me ajudeta objektidelt ajutegevust eeldame, on pehmelt öeldes hämmastav. Panid tähele, kuidas ma seda isegi äsja tegin? Ma kirjutasin, et „mootor ei ilmutanud vähimatki kavatsust tööle hakata” ja „raadiod punastasid”. Tuhkagi nad punastasid. Punastab liinibussis kogemata kõhutuult lasknud vanaproua, mitte raadio.

Iseenesest pole kodumasinatele ja lemmikloomadele mõtlemisvõime omistamises ju midagi halba. Jumala pärast, kui sulle meeldib uskuda, et Muki on võimeline häbi tundma või et sinu Mercedesel on kurvad silmad ja nende taga suur süda, siis keda see häirib! Ega ei häirigi. Lihtsalt sinu ja minu kalduvus näha ajutegevust seal, kus see puudub, on pöördprotsess sinu ja minu kalduvusele mitte näha ajutegevust seal, kus see tegelikult olemas on.

Californias korraldati kord rahvaküsitlus, mille käigus otsustati korraga kahe asja üle: kas kohelda teisi inimesi – antudjuhul geisid – vähem inimlikult neile abiellumist keelates ja kas kohelda mitteinimesi – antud juhul sigu – rohkem inimlikult neile farmides humaansemaid elutingimusi võimaldades. Kui see pole paradoksaalne, siis mis on?

Niisiis kujundad sa oma arvamuse teistest inimestest isikliku luubi abil, mille klaas võib su enda hinnangul tohutult täpne olla, kuid tegelikkuses koosneb see sügavalt subjektiivsetest terakestest. Sinu luubi all avanev pilt pole mitte üksnes moonutatud, vaid totaalselt vale. Kuid „elus edasi jõudmiseks”, oma tahtmise saamiseks või lihtsalt täiuslikum olemiseks on sul vaja hädasti teada, mida teine inimene endast tegelikult kujutab. Sul on vaja sellest neetud luubist vabaneda. Kuidas siis?

Kõik läbirääkimisõpikud ja mõjutamismanuaalid, mida ma lugenud olen, soovitavad üht: pane ennast teise inimese olukorda. Kuulsaim selle tehnika eestkõnelejaid oli „Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi” autor Dale Carnegie, kes soovitas kõike alati läbi teise inimese silmade vaadata.

Väga kena. Vaata maailma läbi võõraste silmade. Oled seda kunagi proovinud? Proovi.
Kujuta ette, et oled enesetaputerrorist, kes peab kümne minuti pärast end suvalises Pariisi kohvikus õhku laskma. Sa istud nurgalauas ja näsid croissant’i. See on sinu elu viimane late.

Pommivöö pigistab veidi, aga pole hullu, paar lonksu veel ja kohe lendab kogu see majapidamine siin pihuks ja põrmuks. Kolm lauda eemal nihelevad kaks preilit ega suuda kuidagi ära otsustada, milline quiche on parem, kas see sibula ja kitsejuustuga või äkki hoopis too spinatiga. Hahahaa, kohe serveerid sa neile raiskadele šrapnelli-quiche’i soolikakastmes ja kui hästi läheb, saavad nad magustoiduks selle kuueaastase poisikese pea, kes su kõrvallauas tülpinult aknast välja vahib.

Umbes nii, eks ole? Ma võin kihla vedada, et mitte. Ma pole küll kunagi ühtki kohvikut õhkinud ega plaani seda ettenähtavas tulevikus ka teha, kuid olen 100% kindel, et ükskõik kui veendunud üks terrorist oma ürituse õigsuses ka on, värisevad tema käed enne punasele nupukesele vajutamist korralikult. Hirm surma ees on midagi nii põhimõttelist, et sada lehekülge koraani (või piiblit) seda vaevalt maha suudab suruda. Ma ei oska ette kujutada, mida üks enesetaputerrorist enne suurt pauku mõtleb, aga ma pistan oma soni pintslisse, kui ta mõtleb nii, nagu Hollywoodi stsenaristid teda mõtlemas kujutavad.

Loe veel

Sitapäid on kerge vihata, raske on neid mitte vihata

Minu religioon on stoitsism. Tegelikult pole stoitsism muidugi mingi religioon, see on antiikfilosoofia koolkond, aga see vastab pea kõigile küsimustele, mida ma endale iga päev esitan, ja seetõttu olen võtnud vabaduse stoitsismi enese religiooniks kutsuda. Mulle meeldivad reeglid. Kunagise punkari suust kõlab see kindlasti kohatult, aga eks ma olen vahepeal natuke vanemaks saanud. Mul peavad...

loe edasi