Minu religioon on stoitsism. Tegelikult pole stoitsism muidugi mingi religioon, see on antiikfilosoofia koolkond, aga see vastab pea kõigile küsimustele, mida ma endale iga päev esitan, ja seetõttu olen võtnud vabaduse stoitsismi enese religiooniks kutsuda.
Mulle meeldivad reeglid. Kunagise punkari suust kõlab see kindlasti kohatult, aga eks ma olen vahepeal natuke vanemaks saanud. Mul peavad olema piirid, vastasel juhul kaon lihtsalt ära. Ma ei vaja pelgalt tee-seda-ja- ära-tee-toda-raame (neidvajan ma muidugi ka), mul on lisaks vaja praktilisi nippe ja tehnikaid, mida igapäevaseks toimetulekuks rakendada, ning need nipid ja tehnikad olen vanade stoikute (nii nimetati stoitsismi pooldajaid) õpetustest leidnud.
Ja ma pole ainus! Ükskõik millise ettevõtja, kunstniku või teadlasega ma kohtun, hakkab ta hiljemalt viiendal minutil stoitsismist rääkima. Stoitsism on praegu omamoodi moehaigus ning see peaks minu ja sinu ettevaatlikuks tegema, ent samamoodi võiks ka kristlust või islamit moeks nimetada, ometi ei muudaks see nende õpetuste sisu. Ja sisu on ju see, mida me sinuga otsime, kas pole?
Mis kuradi asi see stoitsism siis on ja miks sul seda vaja on? Lühidalt öeldes õpetab stoitsism saavutama sisemist rahu ja treenib su immuunseks negatiivsete emotsioonide suhtes. Stoikud väitsid, et negatiivsed emotsioonid muudavad su ebaefektiivseks ja seetõttu tuleb neid seljatama õppida. Stoikute väidetega võib muidugi vaielda, kuid minuga on küll nii, et vihastamine, kurvastamine, ärritumine, paanitsemine ja muu taoline väsitab mind korralikult ja kui ma tahan õhtuks midagi tehtud saada, on mul targem end mitte väsitada lasta.
Stoitsism aitab sul teha ratsionaalseid otsuseid, mis lähtuvad objektiivsetest asjaoludest, mitte sellest, mida su emotsionaalne seisund dikteerib. See dikteerib nimelt valesti ja kui sa seda ei usu, siis meenuta, kui palju oled senise elu jooksul püüdnud kontrollida asju, mis sinust ei sõltu.
Linnas on totaalne ummik, ükski auto pole juba kümme minutit liikunud, ma jään lennukist maha – appi, mida ma nüüd teen?! Hurraa, ma siiski jõudsin lennukile, aga me oleme tohutus turbulentsis, püha jumal, me kukume kohe alla – mida ma nüüd teen?! Mitte midagi.
Istu ja loe raamatut, sest kõigist kolmest tegevusest – liiklusummiku lahendamine, lennuki taevas hoidmine ja raamatu lugemine – on sinu kontrolli all ainult viimane.
Stoitsismi võlu seisneb suuresti selles, et see pakub kamaluga praktilisi mõtteharjutusi ja igapäevaelus rakendatavaid trikke, kuidas moodsas maailmas ellu jääda. Ma kasutan fraasi „moodne maailm” meelega: stoitsism tekkis küll juba 3. sajandil enne Kristust, ent mõjub sellest hoolimata filosoofiana, mis oleks justkui spetsiaalselt 2023. aastasse disainitud.
Ükskõik kui tasakaalukas enda meelest ka oled, võin kihla vedada, et tegelikult peitub sinus ebastabiilne neurootik, kes iga tõsise väljakutse peale hüsteeritsema kukub ja oma vähese energianatukese kõigist kohtadest kõige mõttetumasse suunab.
Sul on vaja enesedistsipliini. Kui sul see on, suudad oma elukäiku ise kujundada, kui mitte, kujundavad selle sinu eest teised. Stoitsism pakub välja konkreetse tegevuskava, kuidas saavutada sisemine rahu ja enesedistsipliin.
Luba jagada endaga viit kiiret mõtet, mida olen aja jooksul vanade stoikute õpetustest kõige tulemuslikumalt rakendanud. Stoitsism on mõistagi miljon korda laiem õpetus, aga sul pole ju kohe aega tundideks maha istuda ja vastavat raamatut lugema hakata, või mis?
Tüütute inimestega suhtlemisest pole kellelgi pääsu. Küll aga on sul võimalik valida, kellega neist sõbruneda. Hoia distantsi inimestega, kelle väärtusi sa ei jaga. Lähedase väärtused
võivad sinu enda omi mõjutama hakata. Ma tean täiesti tervemõistuslikke inimesi, kes uude armusuhtesse sukeldumise järel peast täiesti segi on läinud. Küllap tead sinagi.
Kui kellegi puudused sind närvi ajavad, mõtle hetkeks enda omadele. See aitab sul teise vajakajäämisi paremini mõista. Mul on sõber Sven, kellel on hämmastav kalduvus teiste inimeste taldrikust toitu näpata. Ta teeb seda varjamatult ja iga kord, kui me koos restoranis sööme, torkab ta oma kahvli kõigepealt minu lihakäntsakasse ja asub alles seejärel oma tükki näsima. Mind ajas see aastaid jubedalt närvi, ent kui ma ühel päeval meenutasin, kuidas ma ise WC-poti kaane alati üles jätan ja sellega kõik naistuttavad hulluks ajan, hakkasin Sveni veidrusi hoopis teises valguses nägema.
Püüa teise inimesega suheldes meeles pidada, et tema käitumine on osa tema saatusest. Seetõttu on mõttetu eeldada, et ta kuidagi teistmoodi käituks. Kui Birgit iga kord hilineb, siis nii on. Mine ise ka kümme minutit hiljem kohale ja kõik on õnnelikud.
Suurim oht ebameeldivate inimestega suhtlemisel on see, et sa hakkad neid vihkama. Vihkamine on aga hukatuslik. Ära lase teisel inimesel end hukutada, ükskõik kui väga tahaksid talle vastu hambaid virutada.
Omal ajal Riigikogus töötades õnnestus mul seda reeglit iga päev harjutada, saja ühest riigikogu liikmest olid kaks sellised, kellele ma tahtsin kogu aeg pesapallikurikaga kallale minna. Ma ei suutnud neid taluda, aga ma ei lasknud vihal nende vastu end pimestada. Vastupidi – iga kord, kui emb-kumb neist mulle koridoris vastu tuli, teretasin teda nii sõbralikult, kui vähegi suutsin. Sitapäid on kerge vihata, raske on neid mitte vihata.
Kui keegi sind solvab, suhtu sellesse nagu koera haukumisse. Kui koer su peale haugub, siis sa ilmselt ei meeldi talle. Kui tark on aga seepärast koera peale vihastada? Solvangu eiramine on kõige parem vastus.
Arstid andsid Robertile kolm kuud. Mehe vähk oli liiga kaugele arenenud ja teha polnud enam midagi. „Kolm kuud?” ahastas Robert. „Kolm kuud,” kinnitas konsiilium. „Võib-olla isegi vähem, rohkem kindlasti mitte.” Robert läks koju ja otsis välja oma bucket list’i − nimekirja asjadest, mida ta elus kindlasti kogeda tahtis. Langevarjuhüpe. Seks kahe naisega. Päikeseloojang Ulaanbaataris. Robert...