Kop-kop. Tegin ukse lahti. Koridoris seisis turske mees. „Mati olen,” ütles mees. „Kuidas saan kasulik olla, Mati?” küsisin.
„Ma tahan su sõbraks hakata. Meil on päris palju ühiseid sõpru. Kolmkümmend kaks, kui täpne olla. Sa edasi ei kutsugi?”
Astusin kõrvale ja lasin Mati sisse. Natuke kõhklevalt – oma kodu ikkagi –, aga mida üks Mati nii väga ikka teha saab.
„Normaalsemat tapeeti ei leidnud või?” astus Mati saapaid jalast võtmata mu elutuppa. „Mingi pede oled vä?”
„Kes see on?” hõikas naine kõrvaltoast ja tuli Matit uudistama.
„Siuke naine ongi vä?” ajas Mati silmad punni. „Sääse peatusest leidsid või kus siukseid roikaid jagatakse?”
Ma seisin nagu soolasammas ega saanud sõnagi suust. Mati marssis lastetuppa.
„Eest ära!” käratas mees. „Onu Matil on vaja tiba patsi punuda.”
Tõmbas seejärel püksid alla, kükitas mu tütre voodi kõrvale ja hakkas sealsamas soolt tühjendama. Märkas siis toauksel mu jahmunud nägu ja küsis: „Sul laenu pole vaja? Ma saaks anda. Vahemikus sada tuhat kuni kaks milli.”
Selline lugu ei saanud ometi päriselt juhtuda?
Absoluutselt sai ja juhtubki, vähemalt korra nädalas. Eriti kui Facebooki oma virtuaalseks koduks pidada.
Tegin hiljuti otsuse kõik Facebooki sõbrakutsed vastu võtta. Neid tuleb päevas sadakond, enamasti võõrastelt inimestelt. Nii suure hulga inimeste soovide eiramine muutus ühel hetkel piinlikuks ja pealegi on ju tore võõraste inimestega suhelda.
Aga kohe läks lahti. Kes uutest sõpradest pistis niisama sõimama, kes pakkus laenu, kes ilkus pereliikmete kallal. Iga saja Facebookis vastu võetud sõbra kohta leidub vähemalt üks, kes ei pea paljuks oma tihedas päevakavas aega leida ja mulle midagi nii ilget kirjutada, kui sõnavara ning metafooritäpsus võimaldavad. Mõni on päris vaimukas, enamik jätab iga kirjavahemärgi ette ja taha tühiku.
Miks peab kellegi sõimamiseks Facebookis sõprust looma? Facebook laseb ju sõnumit ka sõber olemata saata. Laseb küll, aga taolised sõnumid peidab Facebook ära ja sestap ei saa Mati kindel olla, et tema haukumine adressaadini jõuab. Selles aga kogu mõnu ju peitubki – veendumuses, et ma nurga tagant kividega niisama huupi ei loobi, vaid mõni ikka pihta kah läheb.
Ma pole kuuldavasti ainus, kelle elutuppa värsked sõbrad junni jätavad. Huvitaval kombel ei paista Matid oma sihtmärke tuntuse või töökoha järgi valivat ning poksikotiks kõlbab igaüks, kes kutsumata külalised lolli peaga uksest sisse laseb. Lisaks on neil reeglina igati autentsed kontod ja vaimuvaeste varjunimede taha peituvad vaid üksikud.
Ma ei osanud tükk aega välja mõelda, mida Matidega teha. Kuni mõtlesin – Matidega tuleb teha raha! Klõpsan igast jauramisest screen shoti ja müün neile ränga raha eest tagasi.
Miks peaks Mati oma jauramist tagasi tahtma osta? Ei peagi, kui ta enam kunagi tööd või mõnd muud normaalse elu ilmingut ei otsi. Kui aga otsib, on minu käsutuses olev asitõend kulla hinnaga. Milline tööandja tahab oma hingekirja inimest, kes teiste kodudes lagastamas käib?
Olgu, olgu – ma praalin niisama. Ei ole minul aega Mati sõimamist pildistada ega Matil raha seda minu käest tagasi osta. Aga kunagi ei tea, millal mõni minusugune jumal teab millise nipi Matide korralekutsumiseks välja mõtleb. Spontaanne tundepuhang ja sõnavabadus on tore kombinatsioon, pika vihaga ohver ning sihikindlus ei pruugi aga olla.
Kantar Emor viis 2017. aastal läbi põneva uuringu eestlaste tarbimisharjumuste kohta. Olen seda igal võimalusel tsiteerinud, eriti muidugi siis, kui PISA test või mõni muu intelligentsi mõõtmisega seotud protseduur jutuks tuleb. Nimelt uuriti selles küsitluses ka seda, mil määral mõjutavad eestlaste ostuotsuseid niinimetatud „uhhuu-teemad”. Tulemused olid jahmatavad, ükskõik kummast otsast – pragmaatilisest või „teispoolsest” –...