Oled ehk märganud tervisesportlasi, kes jõusaalis hantlite kõrval pliiatsit käes hoiavad. Teevad harjutuse ära, haaravad pihku kirjutusvahendi ning kribavad miskit märkmikku. Ma arvasin alguses, et ju on töökad inimesed – sporti tehes tekivad teatavasti head mõtted ning mõistlik on need kohe üles kirjutada, muidu lähevad meelest.
Ühel päeval olin aga niipalju nahaalne, et piilusin salaja ühe taolise preili märkmikku. Noh et mis head mõtted need täpsemalt on, mis kummilindiga kükksamme tehes tekivad. Tõde paiknes mu eelnevast ettekujutusest valgusaastate kaugusel – noor daam kirjutas märkmikku, kui mitu sammu ta oli just teinud.
Esmapilgul tundus taoline asi maruveider. Mida paganat sa kirjutad, kui oled harjutuse juba ära teinud? Võib-olla oleks asjal mõtet siis, kui paneksid ülesande kirja enne selle sooritamist. Aga tagantjärele?
Tegelikult on pliiats jõusaalis sama vältimatu kaaslane kui joogipudel või käterätik. Iga treener soovitab oma trenni kohta päevikut pidada Miks?
„Mis kinni ei jää, saab kinni löödud!” hõikas Lesta, kui sakste poistega mudamaadlust pidas. Trenniga on sama lugu: kui sada kükki märkmikusse üles kirjutad, on see sama hea mis kakssada kükki. Asjade üleskirjutamine muudab need asjad kaalukamaks. Tegevusi üles kirjutades tekitame neile täiendava väärtuse: kui ma millegi kirjeldamiseks aega kulutan, on kirjeldatav järelikult minu aega väärt. Ehk siis kaalub kolmekümnekilone sangpomm sõna otseses mõttes kaks korda rohkem, kui sellele osutatud füüsilist tähelepanu vaimse tähelepanuga täiendame.
Ja teine tähendus on trennipäevikutel veel. See tekib aja jooksul, kui esimesed kümmekond ja enamgi trenni edukalt läbi saavad. Nimelt muutub trennimärkmik siis mahukaks. Lisaks paisuvale biitseptsile on sul pingutuste preemiaks ka tüsenev märkmik, mida on eriti hea siis lehitseda, kui ei viitsi enam ühel päeval trenni minna. Siis on hea oma saavutustele sõna otseses mõttes otsa vaadata. Ning nõrkusehetkel mõelda, kas su senine edulugu saabki juba läbi või on sul sellesse „teosesse” veel mõni peatükk kirjutada.
Tõeline mees tegevat elu jooksul ära kaks olulist asja: ta ehitab maja ja kirjutab ühe raamatu. Jõusaalis õnnestuvad mõlemad – maja kerkib lihastest ja raamat sissekannetest, mille sa iga harjutusteringi järel märkmikusse teed. Lisaks ei pea sa „tõeline mees” olemiseks mees olemagi – naised suudavad seda pahatihti palju paremini.
Seda lugu tasub ikka ja alati endale meelde tuletada: Ameeriklasest ärikonsultant on Mehhikos puhkusel. Ta seisab väikese kaluriküla kaldal ja vaatab, kuidas tilluke paat randa jõuab. Paadis on mees ja üksikud pirakad kalad. Ameeriklane kiidab mehe kalu ja uurib, kaua mehhiklasel nende püüdmiseks aega läks. “Õige vähe,” vastab kalamees. “Võib-olla pool tundi”. Ameerilane küsib seepeale,...