„Raud lasi oma munad maha lõigata!”
„Mihkli püssist pauku enam ei tule!”
„Raua-Mikust sai Kohi-Kaarel!”
Oleks need vast pealkirjad. Igas toimetuses löödaks rõõmust käsi kokku, kui mõni selline homse
lehe kaanele õnnestuks panna. Ning ainult sel põhjusel jätan rääkimata, kas või millal ma
vasektoomia operatsioonil käisin. Aga vasektoomiast tuleb rääkida sellest hoolimata.
Kalambuursete pealkirjadeta, mis jutu sisu paratamatult enda alla mataksid.
Viimasel ajal kõneldakse palju naistest, kes lapsi ei taha. Mõnikord empaatiliselt, enamasti aga
teatava halvakspanuga, sest meid on kõigest 1,3 miljonit ja varsti pole sedagi, kui iga naine ise
otsustada saab, kas või kui palju lapsi ta sünnitab. Mõni püüab ju väita, et väljasurev rahvas on
parem kui loll ja õnnetu. Ning et lollist ja õnnetust rahvast pole pääsu, kui lapsi vaid mingite
numbriliste eesmärkide täitmiseks sünnitatakse ning kvantiteedi kõrval laste elukvaliteet ära
unustatakse. Kvaliteet, mis aina suuremaid väljaminekuid ja pöördumatumat eneseohverdust
eeldab. Taolist arutlust on aga lihtne lumehelbekeste halaks sildistada. „Minge elage siis kusagil
Rootsis, kui lapsi tegema ei nõustu,” kõlab tüüpiline soovitus. Ja mõned lähevadki.
Ent suurem osa jääb. Paljud sünnitavad kah, kuid mõned lükkavad seda kas edasi või ei sünnita
üldse. Seksivad aga kõik. Ning nagu juba perekonnaõpetuse tunnis räägiti, tuleb rasestumise
vältimiseks kasutada rasestumisvastaseid vahendeid. Näiteks kondoome.
Kondoomiga pole aga päris see, kurdab mees kümnendal korral (ja tal on õigus). „Äkki võtad
tablette või midagi? Võib-olla hüppad günekoloogi juurest läbi ning lased spiraali installeerida?” Ei
jäägi naisel muud üle kui organism võõrkehadega täita, olgu siis kemikaalide või metalliga. Paraku
kaasnevad taoliste vahenditega terviseriskid, kui spetse ehk naistearste uskuda. Küllap polnud
hormonaalne kaos päris see, mida kõigevägevam naist luues ette nägi.
Mis toob meid vasektoomia juurde tagasi. Sest tegelikult jääb naisel muud üle küll. Täpsemalt jääb
mehel, eriti ja peamiselt siis, kui ta ikka päris kindel on, et enam tõesti lapsi ei taha (ja kelle naine
selle kindlusega elada suudab). Ehk sellisel mehel nagu mina.
Mul on kolm last ja „kohustus” ühiskonna ees täidetud. Mõistagi ei sündinud mu lapsed „tublideks
maksumaksjateks” või „eesti rahvuse edasikandjateks”. Nad on iseseisvad inimesed, kes
otsustavad ise, kus makse maksavad või keda edasi kannavad.
Üks on aga paraku selge: ma jätsin oma laste kasvatamise töö mängleva kergusega emade õlule
ning neljandat korda ma selline tõbras olla ei taha. Ma armastan oma lapsi väga ja mul on hea
meel, et mul nende tegemisel kaasa lubati lüüa. Ennast armastan ma selles kontekstis aga oluliselt
vähem – ma olen kehv isa ega näe seetõttu põhjust seda rolli oma elus suurendada. Ma usun, et
minusuguseid on veel. Vähemasti siis, kui nad endale ausalt otsa vaatavad.
Kes ei tea: vasektoomia on päevakirurgiline operatsioon, mille järel ei suuda mees ka parima
tahtmise juures kedagi rasestada. Lihtne ja kiire protseduur, mis on kohaliku tuimastusega peaaegu ning üldnarkoosis täiesti valutu. Seemnejuhad pannakse kinni ja kogu lugu. Seksi palju tahad, ilusat poisslapse nime pole vaja küla peale küsima minna.
Mis aga kõige olulisem: naine võib tervist häiriva metalli ja keemia oma kehast välja võtta. Ja kui
taoline asi meest õnnelikuks ei tee, siis miks peaksid lapsed tegema? Maskuliinsust ei iseloomusta
võime kogu maailma spermaga üle lasta, vaid suutlikkus vastutus võtta, nii laste kui naise ees. Ehk
nagu ameerika muusik Larry Adler naljatles: „Vasektoomia tähendab seda, et sa ei pea enam
kunagi vabandama.”
Elasin mõne aasta eest Chicagos ehk linnas, mida eesti folklooris peamiselt nende laulusõnade järgi tuntakse: ja ema nutma jäi sel ööl kui ringi surm Chicagos käis isa polnud tulnud koju töölt oodata võis kõike sellelt öölt veel ja veel „Öö Chicagos” oli nõukogudeaegne pophitt ja ega kaunimalt saanudki toona ühestki ameerika suurlinnast laulda. Aga tõsi...