Kui tihti trenni teha?

Mõni küsimus on nii ootamatu, et paneb ka kõige kiirema suuvärgiga lobamoka lõuad kinni. Kui ma aastate eest esimest korda ühe personaaltreeneriga kohtusin, mõõtis see mind silmadega üle ja küsis:
“Mis su eesmärk on?”
“Eee, mis mõttes?” ei saanud ma kohe aru, kas ta tahab mu elu motot kuulda või mis.
“Noh, mida sa jõusaalis saavutada loodad?”
Ma teadsin vastust kohe, aga välja öelda ei julgenud. Sest õige vastus oli valju häälega sõnastamiseks liiga naeruväärne: Ma tahan välja näha nagu Arnold Schwarzenegger. Ma tahan, et gümnaasiumi anatoomiaõpiku kaanel oleks minu alastipilt. Ma tahan, et kõik maailma naised mind nähes minestunult maha kukusid.
“Eee, noh, ma ei tea,” kukkusin ma midagi seletama. “Kaalus natsa alla võtta ja nii, et poleks raske kingapaelu kinni siduda.”
“Ei-ei,” katkestas treener mu keerutamise. “Mis su eesmärk on? Metabolismi kiirendamine? Kardiovaskulaarne tervis?”
Kuidas palun? Metabolismi kiirendamine? Misasi see on?
Ma lahkusin jõusaalist ega naasnud sinna enne kui paari aasta möödudes. Treener oli uus, aga küsimused samad. Küsimusi oli aga minulgi.
“Kui tihti ma peaksin trenni tegema?” ajasin ma rinna kummi.
“Oleneb sellest, mis su eesmärk on,” vastas treener.
“Minu eesmärk on metabolismi kiirendamine ning kardiovaskulaarne tervis,” olin ma sedapuhku paremini ette valmistunud. Metabolism on kõikide elusorganismide rakkudes toimuvate keemiliste reaktsioonide, mille osalusel toimuvad elusrakkudes keemilise energia protsessid, tulem, teadsin ma nüüd hästi. Ning kardiovaskulaarne tervis on see, kui süda ning veresoonkond terved on.
“Neli korda nädalas,” tuli kiire vastus. “Kaks korda jõutreening, kaks korda kardio – ratas või jooks või mis iganes.”
Ahah. Hakkasingi soovituse kohaselt tegema: esmaspäeval ja kolmapäeval hantlid ja muud taoline, teisipäeval ja neljapäeval cross trainer ning trenažöör. Tegin kuu, tegin kaks, kuni tänaval juhslikult üht igipõlist trennimeest kohtasin.
“Mitu korda nädalas trenni teed?” küsisin temalt lootuses, et ta mu nelja korra filosoofiale kinnitust annab.
“Kuus,” vastas mees kõhklematult. “Vähemaga ei saavuta absoluutselt mitte midagi.” Ta vaatas kõiketeadvalt kaugusesse ja kordas üle, juhuks kui ma esimese hooga aru ei saanud: “Absoluutselt mitte midagi.”
Ahha, olin niisiis mitu kuud aega raisanud. Kui nii siis nii. Hakkasin kuus korda nädalas tegema, lisasin ühe kardio- ja ühe jõupäeva. Tegin kuu, tegin kaks, kuni kolmanda alguses tundma hakkasin , et ei viitsi enam teha. Guugeldasin mõistet “ületreening” ja sain teada, et peaksin kõigest kaks korda nädalas trennis käima.
Jumal tänatud, ohkasin endamisi. Ja hakkasingi. Tegin nädala, tegin kaks, kuni saabusid süümekad. Ning kilod, mille olin vahepeal maha võtnud. Lõpuks saabus stress ja kõige lõpuks ahastus, mis paneb iga mehe veel vähem trenni tegema ning veel rohkem halvaad sööma.
Guugeldasin edasi. Neli korda, teatas üks terviseguru. Viis, jauras teine. Kaks, kinnitas kolmas. Üks, arvas neljas. Seitse, huilgas viies. Neli korda ja kaks korda päevas, kuulutas kuues. Ja nii edasi. Jeesus, ma lähen niimoodi hulluks. Miks ei võiks mulle keegi lõplikult öelda, kui mitu korda nädalas on mõistlik ületreenimisohuta trennis käia?
Äkki tead sina? Äkki ütled mulle? Ole inimene, aita hädas välja! Kirjuta mulle ja tee see asi mulle selgeks. Ah et mis mu eesmärk on? Ma tahan välja näha nagu Arnold Schwarzenegger. Ilma naljata.