Ja lõpuks see juhtuski. Ma polnud varem kunagi teist inimest infarkti äärele ehmatanud, ent iga asja jaoks on teatavasti esimene kord.
Ma polnud oma õde umbes pool aastat näinud ja seda rõõmsamad me üle pika aja kohtudes olime. Elu on kiire, mis teha. Kellel lapsed, kellel töö, kelle mõlemad.
Meie peres pole täiskasvanud üksteist kunagi väga kallistama kippunud, ent pikk aeg teeb oma töö: ma haarasin õe embusesse ja sain pool sekundit hiljem aru, et poleks ilmselt pidanud.
“Issand,” kiljatas ta nii valjuhäälselt, et terve kohvik, kus me poolkogemata trehvama sattusime, haudvaikseks tardus. “Mis sinuga juhtunud on?”
Ma ei saanud midagi aru. Kas ma lõhnasin halvasti? Nägin vana välja?
“Jeesus, ma saan aru, et trennis on tore käia, aga kas sa pead tõesti Ott Kiivikas olema?” Ta pigisatas mu käsivart ja väljendas taaskord oma šokki, sedapuhku mõnevõrra vaiksemalt: “Issand.”
Huhh. Okei. Selge. Ahh et kohe nii? Noh, äge. Kohe väga äge. Trenni tehes ei pane ju ise tähele, kas ja kui kiiresti su keres mingid muudatused toimuvad. Väline pilk – eriti nii pika aja tagant – on parim audiitor.
“Ahh,” teesklesin ma ükskõiksust. “Eks minu vanuses peab natuke oma keha eest hoolitsema jah.” Ma tundsin end võidukalt, vist esimest korda elus.
Ma olen sporti üldiselt üleolevalt suhtunud. Kui jumal mõistust jagas, olid sportlased ju trennis, eks? Või kuidas see küüniline lause kõlaski.
Aga ühel hirmsal päeval kümmekond aastat tagasi teatas perearst, et kui ma viiekümneseks tahan tiksuda- ja ma tahan ju kauemgi – tuleb mul kiiresti midagi ette võtta. Vererõhk on kõrge, vangutas ta pead. Süda ei jaksa seda rasvalasu lõpmatuseni tassida, hoiatas ta hirmsate tagajärgede eest. Esimene märk tõsistest probleemidest on see, kui kingapaelte kinnisidumine enam õnnestuda ei taha. Mul ei tahtnud juba ammu.
Mind haaras paanika. Esimesed nelikümmend aastat olin ma muretult mööda elumere laineid libisenud, mõte infarktist või keset und saabuvast äkksurmast polnud mind kunagi varem külastanud. Ja nüüd rääkis perearst kuuekümenni tiskumisest ja sellest, kuidas see mul õnnestuda ei pruugi. Jeerum. Mulle meeldib ju elada. Ma tahan kaua elada.
Me võtsime õega istet ja ta uuris järgmised kolmveerand tundi, kust ma sellise eesmärgikindluse leidnud olen. Trenn pole teatavasti mingi meelakkumine ja enamik inimesi annab peale kolmandat katset lailisedes alla. Tegelikult on kõik kinni peas, nagu tänapäeval öelda armastatakse. Kõige raskem on sul iseennast ära rääkida. Aga mitte võimatu, kui õiged argumendid leiad. Mul on neid täpselt neli.
“Mu keha on tegelikult traspordivahend, mis mu pea ühelt koosolekult teisele toimetab,” ütlesin ma õele. “Ma ei ole tolle lause autor, kahju küll, aga see on minu uus mantra.” Sest tõepoolest: ma võin olla tähelepanuväärselt taibukas, isegi geniaalne, mu kordumatu aju võib maailmamuutavaid ideid sünniatada, ent mis on minul või maalilmal sellest kasu, kui need teiste inimesteni ei jõua? Mis kasu on mul minu peast, kui see ühelt koosolekult teisele ei suuda liikuda?
Ma mõtlen oma kerest nagu autost. Ja nagu mõni ehk teab, siis eelmise aasta BMW see transpordivahend paraku ei ole. Oh ei. Mu kere on 1969. aastal valmistatud ZAZ-966 ja erinevalt päris autodest pole mul seda transpordivahendit võimalik uue vastu vahetada, olgu mul või kogu maailma raha.
Ainus viis oma fantastiline pea ning surematud mõtted füüsiliselt teiste inimesteni toimetada on selle ZAZ-966-ga pidevalt hoolduses käia. Sest nagu iga autofanatt teab: selleks, et vana mootor elus hoida, tuleb talle regulaarselt pöördeid anda. Mida vanem auto, seda rohkem pöördeid, vastasel juhul jookseb kogu kaadervärk kokku ehk lihtsasse keelde tõlgitult annab inimene otsad, kui ta oma tervise eest ei hoolitse.
Tihtilugu teevad inimesed oma elustiilis kannapöörde siis, kui saatus neid lähedalt puudutab: mõni tuttav või sugulane haigestub, sõber saab insuldi, äiapapa sureb kopusvähki. Siis saabub paljude jaoks tõehetk ja end samasuguse saatuse vastu kaitsmiseks lendavad friikartulid menüüst ja asmele tuleb iganädalane korvpall või jõusaal.
Minu filosoofia on aga lihtsam ja minu meelest ka loogilisem: õnnetuse ennetamiseks pole vaja teise inimese õnnetust ootama jääda, sest see teine inimene võid sa samahästi ise olla; õnnetust tuleb ennetama hakata kohe. Täna. Tegelikult isegi eile, aga noh, see läheb keeruliseks.
Tervis ei ole midagi iseenesest mõistetavat, kuigi tihti suhtume me temasse kui kõnniteesse, mille tähtusest alles siis aru saame, kui see ühtäkki ära kaob. Hea vorm ning inimlik enesetunne on nagu kuupalk, mille nimel sa kaheksa tundi päevas tööd vihud teha.
“Hähh, tüüpiline keskeakriis, leidis noore naise ja nüüd kujutab ette, et muutub poole aastaga Gerd Kanteriks”, võivad paljud mind jõusaalis higistamas nähes mõelda. Ja neil on õigus: mul on tõesti keskeakriis, ma elan tõepoolest koos endast üle 20 aasta noorema naisega ning Gerd Kanteri vorm on kahlusteta kadestamisväärne, kuigi nii rumal ma pole, et poole aastaga millegi ligilähedaseni jõuda loodaksin.
Ent kui mul on valida keskeakriisi ja infarkti vahel, valin ma sajal juhul sajast esimese. Ning ma ei tea kedagi, kes ei valiks. Küüniline spordipõlgurlus on cool esimesed paarkümmend eluaastat, ühel hetkel jõuab aga isegi minusugune tõdemusele, et elu on veel coolim.
Kui sa tahad kuuekümneni tiksuda, tuleb sul selle nimel natuke vaeva näha. Elu on ainult siis hea, kui selle elamiseks pingutada. Pannkook maasikamoosiga on seda maitsvam, mida rohkem ma tema eest võidelnud olen.
Iga ports koorekastmega makarone tähendab tunnikest kardiotreeningut ja kui see peaks hirmuäratavalt kõlama, siis tõde on tegelikult vastupidine: taldrikutäie pastat suudab igaüks ära süüa, tõeliselt toitu nautima on võimeline aga ainult see, kes tollesse elamusse on pingutusi investeerinud.
Ma ei tee nalja, mulle meeldib iga söögikorra eest sõdida ja too lahing toimub viis korda nädalas jõusaalis. Kellega ma sõdin? Loomulikult iseendaga. Kes iseend ei seljata, selle seljatavad 20 000 kalorit, mille minusugune on vähimagi vaevata võimeline ära sööma. Ja jooma, mis veelgi hirmuäratavam. Kas sa tead, palju on suhkrut (ja kaloreid) pudelikeses Coca Colas? Nojust.
Iga kord, kui mulle kangi rebides tundub, et nüüd tõesti enam ei jaksa ega viitsi, kujutan ma ette taldrikutäit spagette sulatatud või ning riivitud juustuga. Tulemus on uskumatu: ma jaksan ja viitsin tolle kujutluspildi abiga veelgi enam.
Kui mu keha on auto ja mul tuleb sellega regulaarselt hoolduses käia, siis tuleb mul ühel hetkel ära otsustada, kuhu ma oma masina teenidusse viin. Mul pole mõtet teda mööda erinevaid tehnikuid vedada, sest igaüks läheneb mu ZAZ-966-le omamoodi ning mulle meeldib selline autoremondiluksepp, kes on mu masinaga pikaajaliselt kursis ja oskab võimalikke probleeme ette näha. Ehk siis tuleb mul leida üks spordiklubi ja üks treener, kelle kätte ma oma 1969. aasta kere usaldan.
Mul on võimalik valida nurgatagune garaaž, kus Vladik suhteliselt odava papi eest autole klemmid külge paneb ja mootorile pööret annab. Vladiku häda on see, et tema juurde on võimatu aega saada. Ja kui saadki, on seal tohutu järjekord, sest mida odavam on hind, seda rohkem selle ümber minusuguseid kärbseid tungleb. Lisaks kipub Vladik tõrelema ja nähvamagi, sest tal on kliente jalaga segada ja ühe lahkumisest ei muutu tema elus midagi.
Teine variant on veidi kallim, ent laitmatult puhas ja ruumikas spordiklubi, kus pole vaja kümme minutit trenažööri järjekorras seista ning kus sinusse nagu inimesse suhtutakse. Tuled trennist, sirutad koibi ja ei pea muretsema, et kitsukeste riidekappide vahel kogemata tilliga teist meest riivad. Trenn on pingutus ning igale ponnistusele peab järgnema preemia ehk lõõgastus, vastasel juhul jääb esimene jõusaalis käik viimaseks.
Kaksümmend aastat tagasi oleksin ma ilmselt Vladiku valinud. Keskea häda on aga selles, et lisaks “kriisile” tabab sind hulk elemntaarsena tunduvaid vajadusi, mille olulisust sa nooremana märgata ei osanud. Kui ma tahan, et õde minuga üle poole aasta kohtudes mind heas mõttes ära ei tunne, pean ma kogu aeg tenni tegema. Ma pean elu lõpuni trenni tegema. Eriti hästi õnnestub see siis, kui koht, kus ma trenni teen, mulle meeldib. Kui ei meeldi, on mul järjekordne põhjus täna trenni mitte minna.
======
“Nii lihtne ongi?” imestas õde.
“Abosluutselt,” vastasin ma uhkelt ning palusin ettekandjal endale tass kohvi ja croissant tuua. “See on kokku 400 kalorit,” ütlesin ma õele. “Ehk umbes pool tundi cross trainerit või ellipticali, nagu ameeriklased ütlevad.”
“Kuidas eestlased ütlevad?”
“Terves kehas terve vaim.”
Õde vaatas mind hetke ning pahvatas siis naerma.
“Ma poleks uskunud, et sinu suust neid sõnu mitteiroonilisena kuulen.”
Mina kah mitte. Aga näed, elu on see, mis tuleb siis, kui sul on teised plaanid, nagu John Lennon ütles. Oluline on veenduda, et see elu oleks parem kui teised plaanid. Trennis näeme!
Jube, kas pole? Jõulud on taas käes ning ainuüksi see lause – „jõulud on käes” – ajab suuremal osal inimestest südame läikima. Lubage aga meenutada üht aina enam ununema kippuvat fakti: veel hiljuti võis ainuüksi jõulude nimetamine paksu pahandust põhjustada. Päris vangi jõuludest kõnelemise eest ei pandud, aga mingit sorti tagakiusamisega pidi arvestama igaüks, kes...