religioon

Aeg on raha, aga raha mul ei ole!

Arstid andsid Robertile kolm kuud. Mehe vähk oli liiga kaugele arenenud ja teha polnud enam midagi.

„Kolm kuud?” ahastas Robert.
„Kolm kuud,” kinnitas konsiilium. „Võib-olla isegi vähem, rohkem kindlasti mitte.”
Robert läks koju ja otsis välja oma bucket list’i − nimekirja asjadest, mida ta elus kindlasti kogeda tahtis.
Langevarjuhüpe.
Seks kahe naisega.
Päikeseloojang Ulaanbaataris.
Robert hakkas otsast minema. Aega oli vähe. Möödus kuu. Teine. Kolmas. Robert mõtles nüüd juba igal hommikul, kas sureb enne või pärast keskpäevast klubivõileiba.
Sõbrad tulid Robertiga hüvasti jätma. Mõni tõi lilli, mõni sai aru, et lilled võivad Robertist kauem elada, ja jättis need peenetundeliselt toomata. Tulid endised kolleegid, tulid naabrid. Isegi eksabikaasa tuli. Kes aga ei tulnud, oli vikatimees.
Juba jooksis neljas kuu, aga ikka ei midagi. Viies ja Robert elas ikka veel. Ta haaras telefoni ja helistas advokaadile.
„Ma tahan nad kohtusse kaevata,” ütles Robert vihaselt.
„Kelle?” oli advokaat segaduses.
„Arstid.”
„Mille eest?”
„Nad valetasid mulle. Lubati maksimaalselt kolm kuud, aga läheb juba kuues.”

Poolteist kuud hiljem suri Robert nendesamade arstide käte vahel. Tõestisündinud lugu.

Minu lapsepõlves jutustasid kõik populaarsemad laulud ajast: „Aeg meid muutnud on,” laulis Rock Hotel; „Aeg kaob, rõõmud jäävad,” lõõritas Tarmo Pihlap; „Ei, aeg ei peatu, ei-ei!” hõikles Apelsin; „Aeg kaob ja kaob,” teadis Joel Steinfeldt ühes ja „Ootajal aeg venib nii” teises raadiohitis.

Filmikunstis toimus sama: „Aeg elada, aeg armastada” hullutas masse 1976. aastal ning „Surma hinda küsi surnutelt” 1977. aastal. Sõna „aeg” viimase pealkirjas küll ei olnud, ent surma hind ütles aja kohta sada korda rohkem kui pool seitse või viie minuti pärast.

Tänapäeval pole ajahullus kuhugi kadunud, ometi suhtuvad kaasaegsed pophiiglased minu noorusaja bändidega võrreldes aega hoopis teistmoodi. Minu lapsepõlves lauldi ajast aukartuse ja rõhutatud alandlikkusega, tänapäeva popkultuur on teinud ajast aga peenraha, mida kas jääb kogu aeg üle (Põhja-Tallinna „Meil on aega veel”), mis tekib kuidagi iseenesest(Hannah „Küll tuleb aeg”) või mida võib mõõdutundetult kulutada (Sunshine Company „Las lendab aeg”).
Kummatigi on aeg midagi olulisemat kui käibesõna laulu pealkirjas või asi, mida Apple Watch muude lahedate asjade kõrval näitab.

Kui aeg rahaks arvutada, tekib talle lihtsasti hoomatav ja kõigile ühtmoodi mõistetav mõõde. Ma saan hiilgavalt aru, kui banaalne on minu järgnev mõttekäik, ent mitu korda sa päeva jooksul ajast mõtled? Mitu korda rahast? No just. Kas poleks tore, kui oleks täpselt vastupidi?

Aeg on valuuta, mida meil kõigil on täpselt ühepalju. See pole minu mõte, seda juttu räägivad sulle kõik elustiilidisainerid ja motivatsioonigurud, aga see ei tee nende juttu vähem faktitäpseks: aeg on ainus valuuta, mida on nii minul kui sinul täpselt sama palju.

Tervisest ja vanusest sõltuvalt võib sul aega minust rohkemgi olla, aga põhimõtteliselt alustavad kõik inimesed enam-vähem sama koguse ajaga ning vähemalt praegu pole seda võimalik juurde osta, nagu Steve Jobs kogu maailma kurvastuseks 2011. aasta oktoobris tõestas.

Kui sa oled Oleg Ossinovski või Urmas Sõõrumaa, kisub su nägu sularahaautomaadi juures alati naerule. Vajutad aga„Näita kontojääki” ja numbrid ei taha ekraanile ära mahtuda. Seletamatagi on selge, et selline asi teeb kohe hommikul tuju maru heaks.

Üks reklaamiagendist tuttav rääkis mulle kunagi, kuidas ta naisi saab: „Enne ööklubisse minekut teen alati panga juures peatuse ja lasen masinast hunniku kontojäägiga pabereid välja,” jagas ta oma peamist elutarkust. „Kui klubis mõni beib silma jääb, kirjutan oma telefoninumbri kontojäägiga paberi teisele küljele ja annan beibele. Mees, sa ei kujuta ette, kuidas see toimib!”
„Ja mis sa selle beibega siis peale hakkad?” küsisin täiesti siiralt.

Elu on mind nimelt õpetanud, et üks asi on beibele hinge pugeda, kontojäägiga või mitte, teine asi seal hinges midagi peale hakata. Ehk nagu Salinger kunagi kirjutas: nendel, kes on andekad, ei ole eriti keeruline lihtsa inimese hinge pugeda, küsimus on selles, mida nad sinna maha jätavad.

Pappi võib mu reklaamiagentuuri tuttaval olla rohkem kui sinul ja minul kahepeale kokku, aga aega on tal siiski täpselt sama palju. Kogu trikk seisneb selles, kuidas ta seda kasutab. Ja kuidas kasutad sina.

Ma olen ajast ja rahast mõtlemiseks konstrueerinud ühe pealtnäha naiivse, ent tegelikus elus suurepäraselt töötava valemi:

Iga tund on võrdne ühe euroga, seega on ööpäevas 24 eurot.
Ühes aastas on mul järelikult 365 × 24 ehk 8760 eurot.
Eesti mehe keskmine eluiga on 70 aastat ehk kokku 613 200 eurot.
Kõlab ju kenasti, kuid sarnaselt riigiga nõuab ka elu minu käest maksu. Ma nimetan seda taastumismaksuks, mille määr sõltub tundide arvust, mille ma ühes ööpäevas magan. Keskmiselt on seda 7 tundi, mis teeb 70 aasta kohta 178 850 eurot.
Kui lahutada 613 200 eurost 178 850 euro jagu makse, jääb järele 434 350 eurot. Pole paha!
Ainus probleem on see, et ma olen üle poole sellest summast juba ära kulutanud, jumal teab, kuidas ja mille peale.
Ma olen praegu 54-aastane. Eesti mehe keskmine eluiga ehk 70 – 54 = 16. Ja 16 × 365 × 24 teeb kokku 140 160 eurot. Taastumismaks ehk 40 880 eurot maha ja järele jääb natuke alla saja tonni!

Vau. Igale eesti mehele ette nähtud 613 200 eurost on minul alles kõigest 99 280. Selle eest ei saa enam Mustamäe korteritki!

Ma loodan muidugi kauem elada kui keskmine eesti mees. Minu plaan on tiksuda vähemalt üheksakümneseks, mis annaks mulle hoobilt juurde 20 aastat ehk (pärast taastumismaksu mahaarvestamist) 124 100 eurot. Ent isegi kui ma üheksakümneseks elan, olen pöörase osa kapitalist juba tuulde lasknud. Tervelt 434 350 eurot (bruto) olen kulutanud järgmistele artiklitele:

• oma „suure võimaluse” ootamine;
• pidev halamine, et mu „suur võimalus” kuidagi saabuda ei taha;
• kogu ülejäänud maailma süüdistamine, sest kes muu on süüdi minu „suure võimaluse” viibimises;
• sõpradega õllest ja keppimisest rääkimine (rõhuga sõnal rääkimine);
• katkematu enesepiitsutamine, sest kui keegi oleks seda kõike mulle õigel ajal rääkinud, oleksin ma kõik need 434 350 eurot kuidagi nutikamalt kulutanud.

Nüüd ei jää mul muud üle, kui võimalikult kaua elada, sest mida kauem ma elan, seda rohkem valutsi mul on. Ma pean väga täpselt mõtlema, kuidas järelejäänud raha (aega) kasutada. Kas lasen lihtsalt läbi sõrmede nagu ansambel Põhja-Tallinn või investeerin nii kavalalt, et kui keegi kunagi surma hinda teada tahab, tuleb ta minu hauale konsulteerima?

Need kaks küsimust – kuidas aega juurde saada ja kuidas seda võimalikult targasti kasutada – on minu elu telgjoon, kui korraks ühe korraliku eneseabiguru moodi kõlada tahta.

Ma ärkan hommikul kella viie ja kuue vahel, pesen hambad ja lähen jalutama. Poolteist tundi mööda linna ja olengi jälle kodus, kus naine vaikselt ärkama hakkab.

Neil jalutuskäikudel mõtlen eelseisva päeva põhiküsimustele: kuidas aega juurde saada ja kuidas tänaseks eraldatud summat ehk 17 eurot kõige targemini kasutada. Sa võid olla luuletaja või torumees, panganõukogu liige või korteriühistu esimees, näitleja või kassiir, kogu nipp seisneb kahe detaili võimalikult täpses paikasaamises: kuidas aega juurde saada ja kuhu seda investeerida. Ülejäänu tuleb juba lihtsamalt.

Muide. Pooleteise tunni pikkusele jalutuskäigule kulub 1,5 eurot. Selle ajaga käin 8 kilomeetrit, mis teeb omakorda umbes 10 000 sammu. 10 000 sammu tähendab kolm tundi pikemat eluiga. Poolteist eurot panin sisse ja välja võtsin kolm. Mine räägi seda oma finantsnõustajale ja vaata, mis näo ta teeb.