eestihirmõnnperekondtervisühiskond

Naine vajab puhkust

Türi pangalt allahüppamist olen ma ainult ühe korra tõsiselt kaalunud. Kõigest kaks sekundit, aga ikkagi. Sellest on tänaseks möödunud aastaid, aga meeles on mul too hetk ilmselt elu lõpuni.

Ma jäin lastega nimelt kolmekesi. Tavaliselt on meie peres nii, et issi teeb tööd ja laste eest hoolitseb valdavalt ema. Eks issi aitab kah, kus ta pääseb, annab mõnikord pojale süüa, piinleb tütrega kinos “Minu väike poni” nimelist filmi taludes ning viib lapsed kaubanduskeskuse mängunurka teineteist mänguautodega loopima. Ülidselt on lapsed aga ema vastutusala ja karta on, meie pere on selles suhtes pigem reegel kui erand. Issi teeb tööd, emme kasvatab lapsi. 

Aga siis see juhtus. Emme lihtsalt pidi terve päeva kodust eemal olema, midagi polnud teha. Ja nii ma siis oma kahe “nööbiga” omapäid jäin, terveks päevaks, ilma vähimagi võimaluseta jalad selga võtta ning plagama panna. 

Alguses oli kõik tore, esimesed viisteist minutit või nii, aga siis läks lahti. Kes pasandas mähkmed täis. Kes pistis vähimagi põhjuseta iga veerand tunni tagant nutma. Kes nõudis telekast filme, mida sealt ei tulnud. Kes röökis täiest kõrist, kui kohe jäätist ei saanud. Kes röökis isegi siis, kui sai. Kes kukkus heast peast väikevenda kägistama. Kes tiris riiulitelt alla kõik lahtised esemed. Kes ronis söögilauale, et sealt julma matsuga alla hüpata ning alumised naabrid ukse taha pahandama ajada. Kes avas kõikide kappide uksed ja loopis välja kõik emme kleidid ja issi särgid. Kes ronis issile selga ning nõudis, et see hobuse kombel hirnuks. Kes tegi seda kolm tundi jutti. Kes korraldas taevani kisendava skandaali, kui issi enam hobuse kombel hirnuda ei viitsinud. Kes astus põrandal vedeleva legoklotsi otsa ja prantsatas otsaesisega vastu põrandat. Kes kargas kõige ootamatumal hetkel koristavale issile selga ja võttis solvuda, kui ise seepeale häälekalt ehmatas. Kes keeldus välisriideid selga panemast. Kes keeldus neid seljast võtmast, kui aeg sinnamaani jõudis. Kes küsis “miks” isegi siis, kui isegi aru sai, et midagi lollimat annab küsida. 

Aitab! Nüüd lähen ja hüppan Türi pangalt alla ja paras teile kuraditele, kui terve elu selles ennast süüdistate! Sest te oletegi süüdi!

Issand jumal, kuidas ma niimoodi mõelda saan!? Eriti olukorras, kus mul on selle kaose keskel napid kümme tundi tulnud viibida, minu naine elab aga juba viiendat aastat iga päev just täpselt sellist elu! Ei ole olemas emapalka, mis taolisi kannatusi kompenseeriks. Ähmane perspektiiv lastest, kes täiskasvanuks saades mulle korra kvartalis külla tulevad ja natuke elatisraha toovad, ei ole küünlaid väärt. 

Röökivate laste talumine on töö. Miss sest, et aegajalt on lapsed tõepoolest täitsa armsad, isegi väga armsad. Väikeste laste kantseldamine on raskeim töö maailmas. Jah, kunagi saab see töö otsa, ühel hetkel lahkuvad nad oma teed ja kui see hetk kätte jõuab, on sul sellest isegi kahju. Täna saab mul kahju olla aga ainult oma naisest. Üks päev lastega ja mul on selge, et edaspidi tuleb meil abikaasaga see pull kahe peale kuidagi ära jagada, vastasel juhul lõpetame me mõlemad Türi pangal, pigem varem kui hiljem. 

Naine peab saama lastest eemal olla. Ei ole olemas raha, mille teenimise ettekäändel mees maailma raskeima (ja suures osas tasustamata) töö naise õlgadele tohiks jätta. Psühhoneuroloogiahaiglas pole isegi saja tuhande euroga midagi teha, ma olen seal kunagi ammu viibinud (vene sõjaväest pääsemiseks, aga ikkagi) ja tean, millest räägin. 

Tee oma naisele (ja iseendale teene) ning anna talle vähemalt üks vaba päev nädalas! Las tegeleb muude asjadega. Las istub kasvõi terve päeva pargis ja vaatab varblasi. Tal on seda vaja. Sinul on seda vaja. Usu mind.