Tegin endast täna juba kolmekümnenda selfie. Ma viibin loodusparkidest tiines Utah osariigis ja siin on imelius. Pildistada on Utah’s nii mõndagi, alates punakivistest kanjonitest lõpetades tillukeste koskedega, mis kaljuservadelt peegelsileda pinnaga loodustiikidesse langevad. Aga ma pildistan ennast. Jah, Utah jääb kah fotole, aga kõigest taustana, mis annab mulle justkui erilise õigustuse end mobiiltelefoniga fotografeerida. Ikkagi Utah, eksole, mitte mingi tavaline Euroopa peatänav, kus iga mats on koos võlts-Spidermaniga poseerinud!
Selfie tuleb kehv välja. Ilmselt on see kõige koledam foto, mis on minust kunagi tehtud on ja see on kõva steitment, sest ilusat fotot pole minust kunagi õnnestunud saada, ei saagi õnnestuda, ma näen end ju igal hommikul peeglist. Aga ma lasen ta siiski läbi Instagrami filtrite ning postitan kõigile imetlemiseks. Lisan poolvaimuka teksti, täägin abikaasa ja vajutan “share” nuppu.
Nüüd algab päeva parim osa: ma teen Instagrami iga kahe minuti tagant lahti ja vaatan, palju pilt laike on saanud. Kuue minutiga kaheksateist. Pole paha, kuigi saab paremini: kui ma oma imearmsa tütre pildi peale tirin, kogunevad laigid kaks korda kiiremini. Kümme minutit ja kakskümmend seitse laiki. Hakkab looma. Ma ju ütlesin, et see on päeva parim osa. Aga läheb veel paremaks.
Ma vaatan nimelt, kes mu selfiet on laikinud. Mis aga veel erutavam, ma pean arvet nendegi üle, kes pole. Oojaa, kuulus vanasõna “narri põldu üks kord, põld narrib sind üheksa korda vastu” omandab Instagramis moodsa tähenduse: jäta minu pilt üks kord laikimata ja ma jätan laikimata üheksa sinu oma. See värk siin on isiklik, ega Instagrami ilma asjata sotsiaalmeedia võrgustikuks nimetata. Sa ikka mäletad, mida sõna “sotsiaalne” tähendab? Nojust: ühiskonna eri osade omavahelisi suhteid või inimese ühiskonnaliikmeks olemist puudutav. MIND puudutav! Ja sind.
Instagram on nagu see saksa turist, kes üheksakümnendail Tallinna vanalinna mõõdutundetult kiitis. Eks me ju teadsime, kui kaunis meie armas pealinn on, aga lõplikult uskuma hakkasime alles siis, kui päris maailmast kinnitus saabus.
Instagramis juhtub sama: eks ma ju kahtlustan, kui vastupandamatult mu larhv Utah päikese valguses särab, aga lõplikuks veendumiseks on kaaskodanike südameid vaja. Isegi siis, kui need pelgalt kaastundest või – mis veel küünilisem – laikide vastusaamise soovist mu pildi alla tekivad. Üksindus ja tunne, et sa pole kellelegi vajalik, on kõige kohutavam vaesuse liik, teadis juba Ema Teresa, Instagrami kontot omamatagi.
Kõik armusuhted jõuavad varem või hiljem kõhuni. Minu omad on vähemasti jõudnud. “Mihkel, me peame sinu kõhuga midagi ette võtma,” ütles tüdruksõber number 1. “Ma ei taha, et meie vahel midagi oleks, eriti sinu kõht” lausus tüdruksõber number 2. “Mul on valus, kui sa mulle otsa ronid, Mihkel. Su kõht teeb mulle haiget,” teatas tüdruksõber...