“Selle mehe” tere

Miski ei viidanud, et asi võiks nii hulluks minna.

Ma olin trenniasjad – riided, veepudeli ning kõrvaklapid – juba eelmisel õhtul valmis pannud. Ma panen alati. Nii ei olnudki mul muud vaja teha kui tossud jalga ning jakk selga visata. Müts? Ahh, täna pole vast vaja. Noh, oli küll, ja kuidas veel, nagu täpselt kolm minutit hiljem selgus.

Mu spordiklubisse on umbes kaheksa minutine jalutuskäik. Neljandal minutil hakkas sadama. Ei, mitte lihtsalt sadama, vaid kallama. Julmalt kallama. Mu paljas pealagi oli sekunditega nagu plekk-katus, millelt vihmapiisad hüpikpallidena tagasi põrkavad. Jakk mu seljas ligunes hetkega viis kilo raskemaks ning tossudest võinuks mitu liitrit vett välja kallata. See oli kohutav.

Jõusaalini oli viis, tagasi koju kolm minutit. Ma varjusin esimese puu alla ja kuigi isegi see lademetes vett läbi lasi, polnud asi nii hull kui lageda taeva all.

Mis ma teen? Jooksen tagasi koju? Või litsun läbi paduvihma kohale ning arvestan võimaliku külmetushaigusega? Valik oli tegelikult ju lihtne. Loomulikult tagasi koju. Ega trenn kuhugi põgene, homme on taas päev. Ülehomsest rääkimata.

Ja siis hakkasid süümekad. Kamoon, mees. Nii nõrk oledki või? Väike paduvihm ja kohe tagasi koju kuuma kohvi ning rasvast nõretavate croissantide juurde?

Süümekad on vettinud sokkidest jubedamad. Iga trenn on telliskivi seinas, mida sa oma tervise kaitseks ehitad, nagu keegi kunagi tabavalt märkis. Jätan tänase telliskivi ladumata? Sest sajab natuke? Muidugi mitte.

Ma pistsin spordiklubi suunas jooksma ning olin mõne minuti pärast kohal.
Ja siis see juhtus. Öeldakse, et kes kannatab, see kaua elab. Mõnikord pole vaja kaua eladagi.

Ta ütles mulle tere. Mhmh. Tema. TEMA.

Igas jõusaalis on üks selline. Mees, kes siin peaaegu et elab. Mees, kelle käevarred on jämedamad kui minu kaks jalga kokku. Mees, kes liigutab väikese varbaga raskusi, mida nähes minusugune insuldi saab. Mees, kes on jõutreeningutega viimased kümme aastat liiale läinud. Mees, keda kõik kadestavad. Mees, keda isegi mina kadestan. Mees, kes ei ütle mitte kunagi minusugustele tere. Mees, kelle “tere” on vaja välja teenida.

Ja täna see juhtus.

“Tere,” vaatas ta mulle otse silma ning läks seejärel kolmesaja kilost kangi ühe käega üles-alla hõljutama.

Uskumatu. Viimati kogesin ma midagi sarnast 1986. aastal, kui mulle helistati ja küsiti, ega ma Singer Vingerisse kitarri ei taha mängima tulla.

Vaat mis. Respekti teenimiseks pole vaja steroide süüa ega viie naisega kukil kükke teha. Selle mehe lugupidamine saabub siis, kui paduvihmast hoolimata laupäeva hommikul kell 7 trenni ronid. Oleks ma seda teadnud, poleks ma puu all seisma jäänudki.