Kui vangla on tegelikult suurim vabadus

Aasta pärast hakkab teie kõigi elu allamäge sööstma. Nautige praegust hetke.

Umbes selliste sõnadega lõpetan ma iga esinemise gümnasistide ees. Seda tuleb tihti ette – mõne kooli huvijuht või direktor kutsub õpilastega kohtuma ja mina lähen heameelega.

Sisenen aulasse, tervitan viimaste klasside õppureid, räägin natuke oma koolielust, hariduse tähtsusest, alkoholi hukutavast mõjust või millestki neljandast, millest huvijuht või direktor on palunud mul kõneleda. Ja lausun seejärel, et kui mul oleks ajamasin, ei rändaks ma ei kaugesse tulevikku ega kolmeteistkümnenda sajandi keskpaika. Ükskõik, kui põnevad või romantilised perioodid need ka poleks. Ma reisiksin hoopis sellesse hetke, mida minu publik just nüüd ja praegu naudib. Ehk kooli lõpuklassi esimesse nädalasse.

Meenutan, kuidas ma toona ära oodata ei suutnud, millal kohustuslik vangla nimega keskkool läbi saab ja mina vaba hinge ning iseseisva inimesena vabadusse lendan. Ning kui rumal ma seda kõike mõeldes olin, sest vaba ja iseseisev on inimene täpselt gümnaasiumi lõpuni. Sealt edasi alagavad kohustused, vastutus, liising ja kõik ülejäänud kannatused, millest saatus meid kõiki vältimatult läbi pressib.

Räägin, kuidas ma tänase päevani igal esimese septembri hommikul ülikonna selga panen ja Neitsitorni juurde jalutan. Kaheksakümnendail oli selle müüride varjus baar, kus hõõgveini müüdi (mine tea, võibolla on siiani). Käisime sõpradega kooli alguse puhul alati Neitsitornis, isegi kui hõõgveini ostmiseks natuke täiskasvanumate abi vaja läks. Enam ma veini ei joo, aga kooliaastad olid lihtsalt liiga formatiivsed (nii oleks vist peen öelda), et ka neli kümnendit hiljem see jalutuskäik ette võtta. Oh kooliaeg, oh kooliaeg…

Gümnasistid kuulavad ega usu ainsatki sõna. Vähemalt nii mulle tundub, kui mu pilk vastu sadu hämmingus naeratusi põrkab. Nende kahtlus on arusaadav, ma olen samas kohas isegi olnud. Ent see ei muuda tõsiasju, vähemalt sellisel kujul, nagu mina neid oma elukogemuse põhjal usun.

Paradoks missugune, seda enam, et mul oli omal ajal lihtsam kui tänastel koolilõpetajatel. Toona oli vähemalt ettekujutus – mis sest, et üsna ähmane -, mida mul edaspidises elus hakkamasaamiseks vaja läheb. Pisut eesti keele grammatikat, näpuotsaga matemaatikat, kübeke loogikat ning natuke oskust kriitiliselt mõelda, isegi kui too viimane nõukogudeaegses haridussüsteemis teab mis prioriteet polnud.

Nüüd on aeg märksa segasem. Tänases koolis omandatavad teadmised on homme kasutud ja kui neid vaja lähebki, siis peamiselt selleks, et need edasi anda. Robotitele, kes seejärel nendesamade teadmistega meilt töö ära võtavad. Triviaalne üldistus, ma tean. Aga nii ta hetkel paistab.

Koolis õppimine tähendavat oskuse loomist, mis meil edaspidi õppida võimaldab. See oskus võib aga alles mitukümmend aastat peale viimast koolikella vajalikuks osutuda. Inimene õpib kuni elab, eksole. Õpib oma vigadest, kui üht teist universaalselt tunnustatud käibetõde meenutada. Vead on parim töövihik, ekslikud otsused tõhusaim aabits, vildakad eeldused efektiivseim jõupaber.

Aga kuidas sa terad sõkaldest ehk vead täppiminekutest eraldad, kui keskkoolis muust ei mõelnudki, kui saabuvast „vabadusest“, mida iganes see sinu alles arenevas ajus ka ei tähendanud?

Head alanud kooliaastat, kallid õpilased! Ja armsad õpetajad, kellel pole kooli naasmiseks ajamasinat vajagi!