hirm

Ära taha teada asju, mida sa teada ei taha!

Elasin mõne aasta eest Chicagos ehk linnas, mida eesti folklooris peamiselt nende laulusõnade järgi tuntakse:

ja ema nutma jäi

sel ööl kui ringi surm Chicagos käis

isa polnud tulnud koju töölt

oodata võis kõike sellelt öölt

veel ja veel

„Öö Chicagos” oli nõukogudeaegne pophitt ja ega kaunimalt saanudki toona ühestki ameerika suurlinnast laulda. Aga tõsi on seegi, et Chicagos on kurikaelu arvuliselt rohkem kui näiteks Vändras. On tegelikult kõigis suurlinnades.

Nagu igas kodus, läks minulgi vaja remondimeest, kes aeg-ajalt pisemaid töid teeks. Nende leidmine on Ameerikas mõnevõrra lihtsam kui Eestis (püüa sa Tallinnas näiteks elektrikku leida!). Et protsess eriti kergelt kulgeks, on handymaniks kutsutavate inimeste palkamiseks omad äpid.

Tegin ühe lahti, otsisin Chicago remondimehi ja leidsin paar tükki, kes minu kandis elasid ja kellele teised kasutajad ülihäid reitinguid olid jätnud. Võtsin Oweni-nimelise tüübiga ühendust, leppisin töös ja rahas kokku ning jäin ootama ülejärgmist päeva, mil mees tööle pidi tulema.

Mingil põhjusel jäi hing aga kripeldama. Mis sest, et olin Oweniga kõiges juba kokku leppinud. Otsustasin tüüpi igaks petteks guugeldada. Ja seal ta oli, mustvalgel ja ühegi kahtlusevarjuta: Owen oli pool aastat tagasi vanglast vabanenud.

Ja mitte tavalisest vanglast, kus narkokurjategijaid või sulisid ümber kasvatatakse. Oh ei. Owen oli inimese tapnud. Kolm noahoopi südamepiirkonda, kui interneti avarustest leitud kohtudokumente uskuda. Seitsmekümne kahe aastane proua, kes murdvargil käinud Owenile peale oli sattunud, suri vigastustesse haiglasse jõudmata. Mu remondimees oli niisiis külmavereline mõrvar, kes „hea käitumise” eest kuus kuud tagasi vabadusse oli pääsenud.

„Mis me teeme?” küsisin naiselt.

„Mis meil ikka teha,” vastas naine. „Tuleb inimesele võimalus anda. Igaüks väärib teist katset. Vast on vanglas elu üle järele mõelnud ja tahab normaalset elu elada. Hinnangud tema tööle on ju hiilgavad, või mis?”

„Nojah,” kobisesin vastu. „Kõik väärivad teist võimalust, aga mitte sama vea kordamiseks, nagu Thabiso Owethu Xabanisa kunagi ütles. Aga olgu. Kui Owen tahabki sama reha otsa astuda, siis ehk on tal selleks mõni parem ohver kui meie.”

Järgmisel päeval oli Owen ukse taga. Natuke sellise näoga, et ega ma teda ometi ära tunne. Eks ma oleksin kah, kui vanainimese tapmise eest aastaid kinni oleksin istunud ja nüüd „normaalse elu” poole üritaksin pöörduda.

Owen astus tuppa ja pakkis pika varrega kruvikeeraja kotist välja. „Noh, kus see lamp siis on, mille ma lakke pean kinnitama?”

Mu veri tardus. Silme ette kerkis homse Õhtulehe esikaas, mis tuntud Eesti saatejuhi mõrvast kusagil kaugel Ameerikas kirjutab. Kohe lööb Owen kruvikeeraja mulle kõrri ning verd pritsib nagu Quentin Tarantino filmis. Ja ema nutma jäi, sel ööl kui ringi surm Chicagos käis.

„Siin,” lalisesin abitult ega julenud teise tuppagi minna – äkki saab aru, et ma tema koletut saladust tean, ning teeb minust pelgalt seetõttu hakkliha?

Owen paigaldas lambi ära, andis vahetusraha sendipealt tagasi, ning soovis kena päeva, justkui poleks kunagi elus ühtegi inimest tapnudki.

„Kui on veel midagi teha vaja, siis siin on minu otsenumber,” ütles ta enne uksest väljumist. Kui tore – mul oli nüüd isiklik mõrvar! Kui on veel midagi teha vaja…

Owen lahkus ja ma sain korraga aru, kui neetult hinnanguliselt ma temast mõelnud olin. Poleks ma meest guugeldanud, sujunuks kõik täpselt nii, nagu kõigil teistel, keda Owen erinevate tööde tegemisel aidanud oli.

Ignorantsus on õndsus, sain ma taas kord aru. Sest kust mina tean – võib-olla on ka mu naaber paadunud kõrilõikaja ning korteriühistu esimees elukutseline varas. Ära taha teada asju, mida sa teada ei taha.

Helistasin kahe nädala pärast uuesti Owenile, sest kraanikauss oli umbe läinud. Ja olen tänaseni elus.