Esinesin mõne nädala eest ühe ettevõtte suvepäeval. Mõnusalt tüüpiline värk – hulk sümpaatseid inimesi, palju päikest ning natuke õlut. Ja mina, isehakanud motivatsioonikoolitaja, nagu ma olen.
Rääkisin muretsemisest ning teiste inimeste arvamuse hirmus elamisest. Ning sellestki, kuidas mõlemad on iseenese ja kogu ülejäänud maailma aja raiskamine. Lõpuks teatasin võidukalt, et kavatsen end lähemal ajal lõuaotsani täis tätoveerida – see on nimelt mu lapsepõlveunistus – ja mul on täiesti ükskõik, mida teised inimesed sellest arvavad.
„Aga kui sa vanaks jääd?“ ajas üks tähelepanelik kuulaja käe püsti. „Kas see nõme pole, kui vana inimese nahka tint katab?“
„Esiteks ma juba olen vana,“ vastasin enesekindlalt. „Ja teiseks pole midagi lahedamat vanainimesest, keda katavad põnevad ja saladusliku sisuga tätoveeringud. Olen selliseid näinud küll ja veel – kõige eakam võis olla umbes üheksakümnene, naine sealjuures. Seisis ühel kuumal suvepäeval Chicago kesklinnas, tõmbas suitsu ja nägi nii šeff välja, et tahtsin talle kohe sealsamas abieluettepaneku teha.“
Tegelikult on vanad inimesed šefid ka ilma tätoveeringuteta. Ma olen viimased paarkümmend aastat kannatamatult oodanud, millal ma tõeliselt vanaks saan. Üks asi on 55-aastasena ette kujutada, et oledki Marcus Aurelius valmis, teine on vanusega kaasnev elukogemus päriselt välja kanda.
Vanadus kingib nimelt inimesele hulga väärtusi ja privileege, mida noorematel ei ole. Esiteks muidugi väljanägemise. Vaadake kasvõi Els Himmat või Anne Veskit – nooruses nägusad, täna täielikud püssid. Või Tõnis Mägi, kes näeb iga aastaga parem välja. Või Lenna Kuurmaa! Ta pole küll – hoidku Issand! – ühestki otsast vana, aga võib vaid ette kujutada, mis hakkab juhtuma siis, kui ta ühel päeval on!
Vanad inimesed on ägedad ja seda arusaamatumaks jäävad märkused, mida tuttavad ning teinekord ka võhivõõrad mu suunas pilluvad. Näiteks siis, kui habeme liiga pikaks kasvatan.
„Issand – sa näed nii vana välja!“
„Taevas, kui vanaks habe su teeb!“
„Sa oleksid justkui paari kuuga viisteist aastat juurde võtnud!“
Muidugi olen ja selles kogu asja mõte peitubki!
Teine – ja mitte vähem oluline – vanusega kaasnev privileeg on õigus mis tahes ürituselt mis tahes ajal ära minna. Lihtsalt seetõttu, et oled liiga vana. Ameerika koomik George Carlin rääkis sellest pikalt: ajad kõhu head-paremat täis ning teatad seejärel, et oled väsinud ja pead lahkuma. Keegi ei vaata viltu, keegi ei esita rumalaid küsimusi, keegi ei sea vana inimese soovi kahtluse alla.
Vanadus rokib ja head asjad, mis inimese ellu alles lõpuotsas tulevad, ei piirdu mõistagi füüsilise ilu või vabadusega sulle sobival hetkel sõbra peielauast lahkuda. Ometi käärib Eestis tohutu nooruse kultus ning hirm vananemise ees on suisa paaniline.
Kui mujal maailmas edastab ilmateadet väärikas hallpea, siis Eesti telejaamades karglevad ilmakaardi ees hilisteismelised. Kui mujal maailmas eeldatakse riikide või ettevõtete juhtidelt elukogemust, siis Eestis piirdub vastav tööintervjuu vaid koormustestiga. Kui mujal maailmas on raha raukade käes, siis Eestis teevad ostuotsuseid vaid lapsed – vähemasti võib selline mulje tekkida, kui telekast infantiilsevõitu reklaame näed.
Noore ühiskonna probleem, ütlevad asjatundjad, ja kui see pole järjekordne argument vanaduse toetuseks, siis ma ei tea, mis on. Vanades ühiskondades on selliseid probleeme vähem.
Asi pole selles, kui mitu aastat sa elad, oluline on see, kui palju on sinu aastates elu. Umbes nii ütles Ameerika president Abraham Lincoln ja kui sellele üldse midagi lisada, siis ehk nii palju, et mida rohkem aastaid edasi, seda enam elu neisse tekib. Lincoln lasti küll 56-aastasena maha, ent vast läheb meil sinuga paremini!
Mul on sõber Jaak, kes tahaks hirmsasti trennis käia, aga ei saa. Põhjus imelihtne: ta ei talu muusikat, mis jõusaalides kõlab. “Kui ma tahan odavat tümakat kuulata,” ütleb Jaak, “lähen parem õllekasse. Seal ei küsi keegi minu käest kuutasu ega nõua spordijalatsite olemasolu.” Jaak on pepsi muusikamaitsega tüüp, isegi minu pealtnäha rafineeritud plaadikogu ajab ta...