Sellest on tänaseks möödunud üksjagu aega. Kolmkümmend viis aastat ja kolm kuud, kui täpne olla. Mu järjekordne joomasööst oli kestnud ligi kümme päeva ning iga rakk mu jõuetus kehas nõudis tsüklist väljumist. See pole alkohooliku jaoks kunagi lihtne. Joomatsüklist väljumine, see tähendab. Ükskõik, kui hullud on sööstu viimased päevad, vältimatult saabuv pohmell ja delirium tremens – ehk eesti keeli joomahullus – on veel hullemad. Pääsu temast aga pole, kui just elupäevade lõpuni katkematult viina ei plaani juua.
Mina ei plaaninud, kuigi enesetunne oli piisavalt kohutav, et tsüklist väljumise väljakannatamatu õud kasvõi päevakese võrra edasi lükata. Aga ei – iga tsükkel saab ükskord läbi ning minu oma pidi saama nüüd ja kohe. Nõnda palju olin suuteline kainelt kalkuleerima, ehkki kainusele ei viidanud vähemalt tol hetkel pea miski.
Haarasin telefoni, mis spiraaljuhet pidi mu lapsepõlvekodu kiviseina külge oli aheldatud. Mobiile tollal polnud ning kui tahtsid „enesetapjate hädaabiliinile“ helistada (või kuidas iganes neid liine noil päevil kutsuti), tuli sul kuus korda nummerdatud ketast keerutada.
„Ma tahan ennast ära tappa,“ köhatasin veidi kõheldes telefonitorru, kui rahulik oli jõudnud naishääl teisel pool traati „Halloo!“ öelda.
„Mis siis juhtus?“ küsis naishääl hämmastava ükskõiksusega. Küllap oli professionaalne kõrv aru saanud, et oma elu kallale kippumise plaani mul tegelikult polnud. Ma vajasin lihtsalt tähelepanu. Ja õige pisut vajasin kedagi, kes joodiku enesehaletsemist kuulata viitsiks. Enesetapjate hädaabiliin tundus selleks hästi sobivat.
„Ma ei saa kuidagi kelgu pealt maha,“ vastasin ahhetades.
„Kuidas palun?“ küsis naine.
„Tsüklist välja, noh,“ läksin isegi natuke närvi, sest kui keeruline on aru saada, et „kelgu pealt maha saamine“ just seda tähendab?
„Vikerraadios käib praegu saade, kuhu teiesugustel helistada palutakse,“ ütles enesetapjate abiline seepeale ootamatult külmalt. „Nad koguvad anekdoote ja teie kelgu pealt maha saamise jutt kõlab just täpselt sellena.“ Naine pani toru hargile ning minu esimene – ja tänaseni ainus – kõne kriisiliinile oligi läbi.
Mul hakkas piinlik, et olin inimese aega raisanud. Mitte minuga vestelnud spetsialisti aega, oh ei. Ikka selle inimese, kes minu kõne ajal samuti abi saada proovis ning kinnise tooni kiuste hädaabiliinile helistada püüdis. Mu joomatsükkel võis mulle maailma olulisima asjana tunduda, kuid subjektiivselt oli mu kõne ühe suvalise joodiku katse kaastunnet kerjata.
Kolmkümmend neli aastat hiljem – ehk üsna hiljuti – osalesin meediakampaanias, mille eesmärk oli panna inimesi mõtlema, millal on mõistlik Häirekeskuse numbrile helistada. Ja – mis veel olulisem – millal mitte. Lugu nimelt selles, et inimesed kipuvad hädaabiliine üle koormama, mõtlemata, kas ja mida koolitatud asjatundja teisel pool kõnetraati nende jaoks teha saab. Täpselt nagu mina omal ajal.
Vestlesin kampaania ajal mitme päästekorraldaja ehk hädakõnede vastuvõtjaga.
„Mingi mees helistas katuselt, kuhu oli juua täis peaga roninud,“ meenutas üks juhtumit, millega oli kokku puutunud. „Tüüp ei suutnud enam iseseisvalt alla ronida. Ja palus siis, et minna talle seletaksin, kuidas ühes tükis maa peale tagasi jõuda. Omamoodi lõbus lugu, aga meie kohus on kõik kõned vastu võtta ja ära kuulata, isegi kui selle hinnaks on mõni tõeline abivajaja, kes seetõttu liinile ei pääse.“
Kus häda kõige suurem, seal võib abi küll kõige lähem olla. Ent alati tasub rahulikult läbi mõelda, millist abi sa millise häda puhul tegelikult vajad. Säästad nii enda kui teiste aega. Või isegi elu, kui lihtsat juttu natuke äärmuslikult kokku tahta võtta.
Muusikute seas ringleb toredaid lugusid. Minu lemmik on järgmine: Raud ja Sal-Saller istuvad kahekesi laval ja püüavad publikule kõigest väest muljet avaldada. Kontsert on täies hoos ning rahvastki terve saalitäis. Ainus häda, et Hendrik on poolpime ja Mihkel praktiliselt kurt. Aastad on teinud oma töö ning Sal-Saller peab telefoniekraani nägemiseks kõvasti vaeva nägema. Mihkel seevastu...