Kuu võib homme Maa peale kukkuda

„Kui sa ikka midagi väga tahad, läheb see täide!“ Olen seda lauset elu jooksul miljon korda kuulnud, küll kõikvõimalikel motivatsioonikonverentsidel, küll tuttavate kodudes, kus lapsi just taolise mantra saatel kasvatatakse. Mõtle suurelt, ütlevad inimesed. Vaja on vaid selgelt sõnastatud unistust, kõik muu on dela tehniki, kui venekeelset käibefraasi kasutada. 

Ega ikka ei ole küll. Miski ei juhtu pelgalt sellest, et ma midagi usun või soovin. Kes kahtleb, meenutagu viimaste aastate ajalugu. Koletu sõda kestab siiani, ükskõik kui väga me selle lõppu ei taha. Ning tahame kogu südamest ja kollektiivselt, sest küüniliste ja kurjade inimeste tegudest sõltumatult on suurem osa inimestest humanismi poolel (või vähemalt nii mulle tundub). Aga sinu ja minu tahtmisest jääb väheks. Jääb väheks ka nende soovist, kes maailmas toimuvat sinu ja minuni vahendavad. 

Mis toob mu iga päevaga süveneva mureni: soovmõtlemise hulk, millega meedia lugejaid pommitab – nii Eestis kui välismaal –, hakkab piire päris- ja väljamõeldud maailma vahel lõplikult ähmastama. Enam pole võimalik midagi uskuda. Ei seda, mida lausub Ameerika president, ega seda, mis mu igahommikusest infovoost vastu vaatab.

Ma ei loe juba ammu sõjauudiseid. Mitte sellepärast, et need mu tuju rikuksid või masendust süvendaksid (rikuvad ja süvendavad küll). Põhjus on selles, et ma ei suuda enam faktidel ja soovmõtlemisel vahet teha. 

„Järgmised kaks nädalat otsustavad sõja tulemuse!“ „Ülehomme saab agressor lõplikult lüüa!“ „Hiljemalt kuu lõpus kukub kallaletungija majandus kokku!“ Täpselt nõnda kuulutas neljas võim veel napilt paar aastat tagasi. Ent sõda jätkus. 

Press vahetas seepeale käiku ning pealkirjadesse tekkis uus tegusõna – võima. „Järgmised kaks nädalat võivad otsustada sõja tulemuse!“ „Ülehomme võib agressor lõplikult lüüa saada!“ „Hiljemalt kuu lõpus võib kallaletungija majandus kokku kukkuda!“ Justkui muudaks taoline tingiv-kõhklev kõneviis asja sisu. 

Põhimõtteliselt võib igasuguseid asju juhtuda. Kuu võib Maa peale kukkuda. Jeesus võib tagasi tulla ning Reformierakonna esimeheks kandideerida. UFO-d võivad Paides maanduda ning sealse ordulinnuse varemete vahelt ülejäänud maailmale sõja kuulutada. Ebatõenäoline, ent mitte päris võimatu, eks ole? Sajaprotsendiliselt ei saa midagi välistada, kui ehk surm ja maksud välja jätta.

Paraku jätkub koletu sõda ka nende ridade kirjutamise ajal. Ning õnneks käib Vallimäel tavaline rahulik eesti elu edasi. Asjad võivad, ent ei pruugi juhtuda. Enamasti ei juhtugi, kirjuta või tuhat juhtkirja.

Asi poleks halamist väärt, kui meil usaldusväärset ajakirjandust vaja poleks. Aga on ja ilmselt rohkem kui kunagi varem, sest kõikvõimalike muude kanalite kaudu leviv valeinfo on midagi oluliselt enamat kui ebameeldiv meelelahutus. Ja kui ma kuulen nii kodu- kui välismaiste meediajuhtide kurtmist, et neil on üha raskem väljamõeldud uudistega konkureerida, mõtlen esimese asjana peeglist, kuhu on aeg-ajalt mõistlik vaadata. Otsese vale ning soovmõtlemisest kubisevate reportaažide vahel on kahtlemata ruumi, kuid autoriteedi ehitamisel on ka viimane pigem kehvavõitu liitlane. 

Palk kipub niisiis pahatihti enda silmis paiknema ning selle tuvastamiseks tasub enesekaemusega tegeleda, ükskõik kui pehmolt see ka ei kõlaks. Eks tasub tegeleda meil kõigil, sest meedia pakkuvat inimestele seda, mida inimesed meedialt ootavad. Aga sõja saavad paraku üksnes poliitikud lõpetada, ükskõik kui väga me seda rõõmusõnumit nuputreialitelt ei ootaks.