Minu esimene kultuurišokk

Ma ei ole väga kunagi kedagi kadestanud. Võibolla mõnd üksikut. Ma kadestasin Tõnu Trubetskyt, sest Vennaskond oli populaarsem bänd kui Mr. Lawrence. Ma kadestasin Maarja-Liis Ilusat, sest tema lõi maailmas läbi ja mina mitte. Ja muidugi kadestab iga mees Tanel Padarit, sest ta ei pea naiste saamiseks kulmugi kergitama, kõik ülejäänud teevad aga kohe esimesele abieluettepaneku. Ent sellega minu kadestamiste ajalugu üldiselt ka piirdub.

Kuigi tänase päevani kadestan ma meest, kes esimese tõelise kultuurišoki saabumise nimel isegi Soome ei sõitnud, vaid kohe otse Ameerikasse läks. Asi polegi niivõrd Ameerikas, asi on kultuurišokis endas. Minu oma on nimelt nii naeruväärne, et sellest alles praegu esimest korda isegi mõelda julgen.

Midagi pole teha, ilmselt on asi lihtsalt selles, et ma olen stiilipuhas oss, kasina vaimse suutlikkusega tarbimishull, keskpärane materialistist väikekodanlane. Minu esimene kultuurišokk ei saabunud poollagunenud paadiga mööda Parfüümijõge hulpides, Tōdai-ji templeid pidi suu ammuli mütates ega Lõuna-Aafrika voodoo-meditsiini kaupluses hirve jahvatatud sugutit degusteerides. Ma olen seda kõike küll teinud, ent esimese kultuurišoki sain ma Ameerika toidupoes.

Ma ju ütlesin, et naeruväärne.

Kõht läheb varem või hiljem tühjaks isegi Ameerika Ühendriikides. Ma salvestasin 1999. aasta jaanuaris oma ansambli Mr. Lawrence kolmandat (ja viimast) plaati ning juba nädal otsa olime me lähimast hiinakast magushaput sealiha tellinud. Oli aeg millekski muuks, seda enam, et muusikalised ideed hakkasid läbi saama.

Sõitsime lähimasse toidupoodi ning kuna helistuudio asus Calabasas nimelises mägiasunduses Los Angelese külje all, kulus selleks tubli veerand tundi, mis on eriti Californias kriminaalselt pikk aeg. Aga kohal me olime.

Ma astusin uksest sisse ega osanud esimese hooga kohe saabuvat kultuurišokki kahtlustadagi. Toidupood nagu toidupood ikka: õrnalt jahused saiad, toidulisanditega erkpunaseks ehmatatud liha, lugematu hulk tundmatute nimedega puuvilju, kolm kolonni külmikuid TV dinner-iteks nimetatavate valmistotudega, ja nii edasi. Oli küll üheksakümnendate lõpp ja kodused toidupoed vaevlesid Ameerika omadega võrreldes mõningase valikupuuduse käes, ent nii suur see vahe nüüd kah ei olnud, et küünilist rockmuusikut tagumikule jahmatada.

Aga siis see saabus.

“Vabandage, kus teil pähklid võiksid olla?” pöördusin ma esimese töötaja poole.

“Teine vahe paremat kätt, näete seal, kohe hoidiste riiulite järel, keerake paremale ja juba näete” juhatas ta mind sellise innuga, justkui oleks terve päev ainult seda oodanudki, et saaks juhmi Ida-Eurooplase oma kaupluse pähklimaailma juhatada. Pähklimaailma, just nimelt, sest millekski vähemaks ei osanud 1999. aastal Ameerikasse reisinud eestlane tema ees avanenud oravatoidu müriaadi nimetada.

Püha jumal. Ma pidin pähkliriiuli ühest otsast teise liikumise ajal kaks korda jalga puhkama. Ma ei tee nalja – nii palju pähkleid, ei, nii palju ükskõik mida polnud ma oma elus kunagi näinud. Kellele kurat neid nii palju vaja on? Ma saan aru, et mängu ilu nimel tasub pingutada ja kümned meetrid riiuleid röstitud india pähklitega mehitada, kuid ka kõige ilusam mäng muutub ühel hetkel koledaks.

Ma vaatasin neid neetud pähkleid ning purskasin naerma. Täpselt nii pidavat paljud inimesed šokile reageerima: nad kukuvad pidurdamatult lõkerdama. Ma ei saanud tollelt pähklite armaadalt silmi ja seisin kui halvatud.

“Lahe, eksole?” küsis Jason, mu helitehnikust sõber, kes meiega stuudiost poodi kaasa oli sõitnud. “Tahad, ma näitan, kus soolad asuvad, neid on veel rohkem?”

Ei tahtnud. Kultuurišokk selles vist seisnebki, et mingil seletamatul põhjusel ei taha sa seda kõike enam kunagi näha. Vähemalt nii sulle tol hetkel näib. Õnneks läheb ka kõige põrutavam kultuurivapustus üle.

“Okei,” tõstsin ma kolm kotti kooritud pistaatsiapäkleid toidukorvi. “Kus need soolad on?”