Netirahvas

Kui rahvaloendaja ühel imelisel päeval mu uksele koputab ja mina talle ütlen, et olen rahvuselt hiinlane, siis täpselt nii ongi. Ma lähen ametlikku statistikasse kirja hiinlasena ning see, milline on minu nägu (vabandan talupoegliku otsekohesuse eest!) või kas ma mandarini keeltki valdan, pole sealjuures oluline.

Igal inimesel on Eestis (ja suuremas osas maailmas) ise otsustada, millisest rahvusest ta on. Peaasi, et ta ise nii tunneb, kultuuriliselt või kuidagi teistmoodi.

Ja kui ma järgmise rahvaloenduse ajal arvan, et olen vahepeal grusiiniks või zuluks muutunud, lähen kirja grusiini või zuluna, sest minu isikliku ning sügavalt vabatahtliku sisetunde üle otsustan vaid mina. Otsustad sinagi. Otsustab ükskõik kes. Geneetika või millegi muuga pole siin mingit pistmist.

On aga veel üks rahvus – või õigem oleks öelda rahvas –, millest viimastel aastatel siinses meedias kõvasti räägitakse. Selle rahva arvamus on oluline, tema seisukohti ning käitumist jälgitakse peaaegu luubiga, tema tegemisi kajastatakse hämmastava põhjalikkuse ning tähelepanuga.

Selle tähelepanuväärse rahva täieõiguslikuks liikmeks saamiseks pole vaja end kultuuriliselt üldse kuidagi tunda. Enamasti ei tuntagi. Piisab arvutist või nutitelefonist ning oledki nähtamatutes arvandmetes hopsti kirjas.

See rahvas on netirahvas. Netirahvas arvab, hullub, aasib, mõistatab, hämmeldub, mõnitab, oletab, viskab nalja, ennustab ja arvustab. Netirahval on ööpäevas rohkem tunde kui lihtsurelikel, sest kuidagi teistmoodi on tema tootlikkust keeruline selgitada.

Suuremate ühiskondlike sündmuste puhul (poplauljate sissetulekud, näitlejate joomatsüklid, tõsielustaaride pulmad, sisuloojate värsked postitused ning poliitikute puhkusereisid) suudab netirahvas toota miljoneid trükisõnu tunnis. Taolise jõudlusega ei suuda võistelda ka kõige lootusetum grafomaan (kui ta just netirahva hulka ei kuulu, enamasti kuulub).

Või siis on netirahva liikmetel lihtsalt roppu moodi aega – ei kooli, ei tööd, ei kohustust lapsed trenni või kallim õhtusöögile viia. Ega suurt vahet ju polegi – netirahvas on kogu aeg valvel ja tal ei jää märkamata miski, mis netirahva õiglustunnet kasvõi natukenegi riivab.

Netirahvas on oma seisukohtades jahmatavalt üksmeelne ning nood seisukohad on enamasti jalustrabavalt kriitilised. Kriitilised nende suhtes, kes netirahva hulka ei kuulu ning kes on haukumise asemel karavanis otsustanud liikuda. Kui raadiojaama hommikuprogramm nädalaks asendussaatejuhi värvab, kaotab netirahvas mõistuse.

Netirahvas on pea sama vana kui Microlink või Ordi, uus on vaid nimetus. Kuna „anonüümsed kommentaatorid“ omandas aja jooksul pigem halva maigu, tuli selle liikmetele mõni paremini kõlav ühisnimetaja leida.

Sest netirahva seisukohti tuleb ju ajalehtedes kajastada, isegi kui vaid veebiväljaannetes! Ning see ongi ainus küsimus, mis siinseid hiinlasi, khmeere, soomlasi ja eestlasi (mõni tajub end siiski kultuuriliselt ka põlisrahva hulka kuuluvat) aina enam hämmastab. Siinkirjutajat vähemasti.

Mille kuradi pärast pean ma oma igapäevases uudisvoos oluliste asjade vahel kogu aeg nägema, mida netirahvas ühest või teisest asjast arvab? Miks vahelduvad pea kõigis suuremates portaalides majandus- või välisuudised pealkirjadega, mis netirahva rahulolematust kajastavad?

Loomulikult on igal internetiühendusega inimesel õigus oma arvamusele ning selle väljendamisele. Aga kas see arvamus on ikka sama oluline kui Volodymyr Zelensky või Annika Arrase oma?

Äkki oleks nutikas korraldada netirahva repatrieerimine ehk tagasipöördumine portaalide esikülgedelt nende ajaloolisele kodumaale? Näiteks Facebooki, Instagrami või Orkutisse (kuigi viimast pole vist enam ammu olemas). Või minu poolest anonüümsetesse kommentaariumidesse, mille vajalikkuse üle ei passi viisakas seltskonnas enam arutleda.

 

 

12:29