Toksiline ekspertiis

Raimondil oli talumatu kusehäda. Paraku istus ta lennukis akna all ning kempsu minekuks pidi esmalt vahekäigupoolsest reisijast mööda ronima. Raimond köhatas hääle puhtaks ning pöördus naabri poole.

„Vabandage mind,“ lausus ta vaikse, ent seda veenvama häälega. „Ma tunnen urgentset nessessiteeti lavatoriseeruda.“

Selle loo rääkis mulle – ja ilmselt mõtles ka välja – kadunud Riho Sibul. Ta tegi seda alati, kui jutt eestlaste anglitsismilembusele läks. Sest midagi naeruväärsemat kui ilusa ja keskmisest rikkama keele lörtsimine polnud Riho hinnangul olemas. Ta armastas eesti keelt ning kui mõni ärimees või poliitik oma niigi lohisevaid lauseid värdsõnadega „kaunistama“ hakkas, kihvatas armastatud muusik alati. Põhjusega. 

Seda enam, et ega emakeele risustamine vaid inglise keelest pätsatud fraasidega piirdu. Iga „urgentse nessessiteedi“ kohta kasutab eestlane vähemalt viit võõrsõna ning teeb seda ka siis, kui soovitud mõtte väljendamiseks puhtast eesti keelest piisaks.

Võõrsõnad on nagu nullprillid: klaasid on küll raamidel ees, ent silmanägemist ei mõjuta need kuidagi. Nullprillidel on üks ülesanne – need peavad kandja pealtnäha targemaks tegema. Miskipärast on haritud inimesel meie ühises ettekujutuses prillid. Küllap seetõttu, et ta on rohkelt raamatuid sirvinud ja põhjalik lugemus kipub teadupoolest kehva nägemisega võrduma. Aga mis saab siis, kui silm nagu kullil seletab? Nüüd tõttavadki appi nullprillid.

Võõrsõnad teevad inimesega sama, vähemalt esmapilgul. Need muudavad ta haritumaks ja intelligentsemaks, sest kui ma ütlen „vajaduse“ asemel „nessessiteet“ või „nakkuse“ asemel „infektsioon“, tean ma sinust vähemalt ühte sõna rohkem! Ning pahatihti juba ainuüksi sellest piisabki, et teiste silmis autoriteetsemalt mõjuda (oleksin võinud ka „muljetavaldavamalt“ või „kaalukamalt“ kirjutada, ent siis kadunuks mu lausest igasugune impressioon). 

Ent äkki püüan ma võõrsõnade abil hoopis ebakindlust varjata? Võib-olla ma lihtsalt kardan ebaveenvalt mõjuda ning reostan oma juttu selleks, et tühist mulli kiloraskuseks seebikamakaks moondada? Sest olgem ausad, mis kuradi asi on viimastel aastatel eesti keelde tunginud „toksiline“? Või arvamusartiklist arvamusartiklisse lohisev „sensitiivne“? Mis juhtus mürgise ja tundlikuga?

Veel hullem on asi aga siis, kui võõrsõnu valesti kasutatakse. Ja sedagi tuleb aina enam ette. Jumala pärast – ma lugesin alles hiljuti spordiuudist, milles väideti, et suurem osa kanada hokimängijatest on kaukaaslased! (Caucasian tähistab inglise keeles valgenahalist Euroopa juurtega inimest, eesti keeles on kaukaaslane pärit aga Kaukaasiast). 

Ja muidugi „ekspertiis“, kõigi väärkasutatud võõrsõnade ema! Suure ettevõtte nõukogu esimees räägib tuima rahuga oma alluvate „ekspertiisist“, mis neist suurepärased töötajad teeb! Jah, inglise keeles tähistab expertise tõepoolest oskusi ja teadmisi, eesti keeles on „ekspertiis“ aga mingi asja või seiga uurimine ekspertide poolt, kui eesti keele seletavat sõnaraamatut tsiteerida (hea küll, hea küll – osundada). Arstlik ekspertiis. Tehniline ekspertiis. Kõlab tuttavalt?

Otse loomulikult näen ma pindu teiste silmis ning jätan palgi enda omades meelega märkamata. Hullemat võõrsõnade sõltlast kui mina pole ilmselt olemas. Kuid mille muu kui isikliku kogemuse pealt teisi hoiatada? Niisiis – minimiseerigem võõrsõnade ekspluatatsiooni oma leksikas! Sest ega kuidagi muudmoodi selle maa keel laulu tuules taevani ju tõuse.