Tee minuga, mis tahad, ära ainult kaalu peale viska!

Kui internet mulle järjekordset „10 nippi, kuidas kaalus alla võtta“-tüüpi pealkirja näitab, klikin selle kohe lahti. Kehakaal on edeva mehe keskne probleem, sest sellest sõltub minu elus absoluutselt kõik: enesehinnang, „turuväärtus“, töövõime ja nii edasi.

Iga aasta lõpus luban endale järgmise jooksul vähemalt kümme kilo alla võtta ning lubasin ka nüüd. Mis oli seda lihtsam, et viimaks tean ma kaalus allavõtmise peamist – et mitte öelda ainukest – toimivat nippi. Mis see on? Tuleb kaal aknast välja visata (või uksest, ega suurt vahet pole, peaasi, et temast lahti saad).

Ma kaalusin veel üsna hiljuti tubli 30 protsenti rohkem, kui minuvanuse piirnäitajad lubavad. Pole niisiis ime, et ma paranoiliselt toitumist jälgima kukkusin ning peaaegu kõigest, mis elus vähegi rõõmu valmistas, otsustavalt loobusin. Ning otse loomulikult soetasin endale kaalu: moodsa ja ilusa disainiga, ühendub wifi abil mobiiltelefoniga ja puha.

Ma võtsin esimese kuuga 3 kilo alla. Edusammud kipuvad teadupoolest tiivustama ja seetõttu lisasin senisele kolmele trennikorrale nädalas veel ühe, loobusin õhtusöökidest ning ka lõunaks lubasin endale kõigest pool kaussi puljongit. Enesetunne kiskus hapraks, pea kippus tuikama, uni polnud enam see, aga jälle kuu aja pärast kaalule ronides sain aru, et toodud ohver oli kõiki kannatusi väärt. Päris 3 kilo polnud ma sedapuhku alla võtnud, aga 2 ometi.

Hakkasin nüüd absoluutselt igal nädalapäeval trenni tegema. Minu menüüst kadus kõik, mis kasvõi ühtainsat kalorit sisaldas, peale vee ja kuivikute ei tahtnud ma enam midagi. Või noh, tahtsin ju küll, aga eesmärk pühendab abinõu.

Ent siis saabus šokk. Ronisin taas kaalule ja number oli vaid ühe võrra muutunud!
„See ei saa ometi tõsi olla, küllap on kaal katki läinud,“ olin veendunud ja lidusin kaubanduskeskusesse uue kaalu järele.

„Oligi eelmine tuksis,“ rõõmustasin kodus tutika kaalu peale ronides.

Kuigi võinuksin natuke rohkem rõõmustada, sest uus kaal näitas küll suuremat kaalukaotust kui eelmine, aga mitte oluliselt, paarsada grammi ehk. Küllap olin lolli peaga vale brändi kaalu soetanud, tuleb ikka kõige kallim valida, ega ilmaasjata öelda, et ma pole nii rikas, et endale odavaid asju osta.

Sõitsin järgmisesse poodi ja hankisin järgmise kaalu, sedapuhku kaks tükki, jumal teab, äkki on üks defektiga või midagi. Õigesti tegin, sest järgmised paar kuud oli nii, et üks kaal neljast näitas alati minu „õiget“ kaalu ehk väiksemat numbrit, isegi kui see vahe vaevalt paarisaja grammini küündis.

Kaalusin end igal hommikul. Mu elu tiirles ümber numbri, mida elektrooniline kubjas hommikuti kuvas. Kui kaal näitas sama numbrit mis eelmisel hommikul, oli päev rikutud. Olin mossis ja pire, vihastasin kõige peale ning läksin närvi isegi siis, kui elukaaslane „suur aitäh“ asemel lihtsal „aitäh“ ütles. Kui number oli suurem, läksin aga raevu. Ja see käivitas omakorda uue protsessi.

Juba laps teab, et kõige paremini aitab maha rahuneda suutäis magusat. Kui ma hommikul kaalule ronides nägin, et soovitud progressi polnud toimunud, tormasin kööki ning sõin ära kõik kompvekid, mille alles eelmisel päeval iseenda eest ära olin peitnud. Hüppasin seejärel uuesti kõigile neljale kaalule ja nägin, et ei muutunud ka kommide söömisest midagi. Õigemini muutus küll, ent mitte soovitud suunas.

Igavane jama, niisiis. Ja kõik lihtsalt seetõttu, et ma kogu oma elu kaalunumbri ümber olin ehitanud. Selle numbri kujunemist mõjutavad ju tegelikult tuhanded asjad ja kõik ei pruugi tingimata halvad olla. Aga ei, number on number ja kui see ei lange, on kõigel kriips peal.

Nüüd ei kaalu ma end enam kunagi, vähemalt mitte iga päev nagu varasemalt. Kaalu langetamisel on teatavasti ainult üks eesmärk: õnnelikum elu. Kui elu kaalumise tulemusel õnnetumaks muutub, tuleb kaalumine ära lõpetada. Tee trenni, jälgi toitumist ja ära jumala pärast kaalu peale roni!