„Mitu korda ma pean sulle ühte asja ütlema?“

Muusikute seas ringleb toredaid lugusid. Minu lemmik on järgmine: Raud ja Sal-Saller istuvad kahekesi laval ja püüavad publikule kõigest väest muljet avaldada. Kontsert on täies hoos ning rahvastki terve saalitäis. Ainus häda, et Hendrik on poolpime ja Mihkel praktiliselt kurt. Aastad on teinud oma töö ning Sal-Saller peab telefoniekraani nägemiseks kõvasti vaeva nägema. Mihkel seevastu kuuleb oma naise – või ükskõik kelle teise – moodustatud lauseid alles kolmandal katsel. Järjekordne laul saab läbi, Hendrik kissitab saali poole silmi ja küsib Mihklilt: „Kas nad plaksutavad?“ Mihkel pärib vastu: „Kas me mängime?“

Nali naljaks, nõndanimetatud ealised iseärasused jõuavad ka nendeni – eriti nendeni –, kes on terve elu uskunud, et elupäevade lõpuni kadestusväärse vormi säilitavad. Sest mida muud see rokkstaariks olemine tähendab: noorus ei lahku meie juurest kunagi ning hooldekodu treppidel ei tule samme mõõta ei Hendrikul, minul ega mõnel kolmandal poptähel. Täielik jamps, selge see. Kuid pidev enesepettus käib aastakümneid rockbändis mängimise juurde sama vältimatult nagu kõik need tervisemured, mille puudumisega me end tüssame.

Ma olen mänginud suurema osa oma elust – pea 40 aastat, kui täpne olla – Singer Vingeris. Raadios ei lasta meie lugusid enam ammu, ent see ei tähenda, et me tänaseni pea igal nädalavahetusel oma verd ja higi näinud instrumente lahti ei paki. Pikalt tegutsenud bände eristab uuematest muuhulgas asjaolu, et moodsad bändid kasutavad laval iseenese kuulmiseks niinimetatud in-ear monitore (ehk kõrvaklappe). Singer Vingeri taolised gerondid usaldavad aga enamasti seda, mis laval röökivatest võimenditest ja põrandale asetatud monitoridest kõrvu jõuab. See heli on naturaalne ja mis peamine: laval kõrvaklappideta rokkimine annab võimaluse ka publiku reaktsioone paremini kuulda. Mis on imetore, eriti muidugi siis, kui nood reaktsioonid positiivsed satuvad olema. 

Ent mida aeg edasi, seda valjemaks võimendid ja lavamonitorid keeratakse, sest nelikümmend aastat katkematu lärmi keskel nõuab varem või hiljem lõivu elundeilt, mis muusika tegemisel kõige tähtsamat rolli mängivad. 

„Mitu korda ma pean sulle ühte asja ütlema?“ ei ole minu peres lause, mida naine mehele vaid siis käratab, kui too pole korduvatest palvetest hoolimata prügiämbrit välja viinud. Minu peres tähistab see lause peaaegu kurdi pereliikme kohalolekut, sest mul läheb tõepoolest päris mitu katset, kuni abikaasa jutu kinni suudan püüda. 

Viimastel kuudel olen sotsiaalmeedias kummalisi sõbrakutseid saama hakanud. Minuga püüavad kontakti luua mitmed vaegkuuljate muredega tegelevad ühendused. Enamasti juhtub see siis, kui ma parajasti mõne muusikasaate žüriis istun. Ma pole taolistest sõbrakutsetest muud osanud järeldada kui seda, et ju on mu kommentaarid jätnud televaatajale mulje, et ma esinejate etteasteid vaevu kuulen – kehvad kiidan taevani ja head nüpeldan maatasa. 

Väga võimalik, et nõnda ongi. Ilmselt on aeg halastamatu tegelikkusega leppida ning Võrumaa Vaegkuuljate ja kõigi teiste tänuväärsete ühenduste sõbrakutsed vastu võtta. Ilma naljata. Loomulikult tuleb mul kuuldeaparaati otsima hakata, sest tervisehädade eest pole kaitstud keegi. Eriti need, kes arvavad end teflonist olevat.