Ära, kurat, säutsu!

Ameerika turundusguru Jay Baer väidab oma raamatus „Hug Your Haters”, et valdav osa Twitteris, Facebookis, Yelpis ja mujal online’is toimetavatest inimestest, kes küsimustega firmade või teiste inimeste poole pöörduvad, ei otsi vastust, vaid publikut. Nad otsivad aplausi, ja et see välja teenida, sõnastavad nad oma kaeblemise nii emotsionaalselt, kui 140 tähemärki vähegi võimaldab.

Raadio Elmar mängis Tulika taksos liiga valjult? Sa pröökad sellest Twitteris. Õhutemperatuur Rimi lihaosakonnas oli liiga madal? Jälle on sul midagi oma Facebooki-sõpradele postitada. Trammijuht kandis Vladimir Putini pildiga T-särki? Sa teed temast foto ja riputad selle inimkonna piirituks õnneks internetti. Kus viga näed laita, seal Instagram aitab.

Probleem on selles, et sinu lühikesi virtuaalseid tundepuhanguid on lihtne valesti tõlgendada. Ma tean seda isiklikust kogemusest. Ja see oli valus kogemus.

Mulle meeldis omal ajal käia Rocca al Mare keskuses Little India nimelises söögikohas. Toit on seal täitsa korralik, teenindus kiire ja tõhus. Kuna olin poolteise aasta eest Coca-Cola joomise maha jätnud, tellisin restoranides alati vett. Ja et vesi on vesi, sõltumata sellest, kas see tuleb klaaspudelist või kraanist, palusin reeglina viimast. Seda enam, et kraanivee eest pole ilus raha küsida.

Ühel järjekordsel Little India lõunal tellisin võikana ja küüslaugunaani nagu tavaliselt.
„Kas juua ka midagi?” uuris sümpaatne ettekandja.
„Jah, tooge mulle, palun, kraanivett.”
„Oi, aga meil on nüüd uus menüü ja kraanivett ei ole enam,” vastas ettekandja.

Vau, olin ma oma sisekosmoses tõeliselt üllatunud. Mis mõttes ei ole enam kraanivett – millega te köögis nõusid pesete, kui teil kraanivett pole? Ma jätsin selle küsimuse valjuhäälselt sõnastamata, ettekandja pole ju süüdi, kui ahne omanik käsib kraanivee serveerimise lõpetada. Ja tegelikult tegi kogu asi mulle pigem nalja. Mis vahet seal lõppude lõpuks on, kas pudeli- või kraanivesi.

„Ah soo,” itsitasin vastuseks. „Noh, tooge mulle siis üks väike mullivesi.”

Ettekandja lahkus naeratades köögi suunas, mina haarasin aga telefoni ja kümme sekundit hiljem ilutses kõigi mu 40 000 Twitteri-sõbra uudisvoos järgmine teade: „Tellisin Tallinna parimas India restoranis kraanivett (nagu ikka). Meil on uus menüü, kraanivett pole enam #tõsijutt.”

Truth is stranger than fiction, tõepoolest! Ma ootasin oma mullivett ja meenutasin kuulsat lugu üheksakümnendate kohvikust, mille menüüs oli kaks toodet – viinerid tomatiga ja lihtsalt viinerid, viimased mõni kroon odavamad −, ning sellest, kuidas keegi püüdnud lihtsalt viinereid tellida ja saanud vastuseks, et lihtsalt viinerid on kahjuks otsas, järel on ainult viinerid tomatiga.

Minu säuts elas aga oma elu, ja milline elu see oli! Kolm minutit hiljem laikis seda juba sada inimest, toonane peaminister Taavi Rõivas nende hulgas. Haaa! Hea nali teeb kõigi päeva päikeselisemaks, eriti Eestis, kus päikese nägemiseks tuleb Tõravere observatooriumi sõita. Ma ütlesin kohe, et tasub säutsuda! Või siis mitte, nagu pool tundi hiljem selgus.

Nimelt pidas Delfi mu süütut tviiti mingil põhjusel nii uudisväärtuslikuks, et sellest lugu teha. Nupp ise oli neutraalselt kuiv ja huumorist, milleks ma kogu episoodi ise pidasin, üsna kaugel. Veel kaugemal naljast oli aga kuulujutt, mis anonüümsete kommentaatorite abiga internetis levis: riigikogu liige käis restoranis ja korraldas seal skandaali, nõudis ei tea mida, ning kui ettekandjad tema kapriisidele vastu ei tulnud, räuskas sellest talle omasel labasel kombel Twitteris, süütuid restoranitöötajaid mõõdutundetult mõnitades.

Mu telefon helises nagu pöörane. SDE toonane suhtekorraldaja palus mul edaspidi Twitteris palgalõhest ja laste vaesusest säutsuda ning kallite restoranide joogivaliku kritiseerimisest hoiduda.

Püha jumal, ma tegin ju lihtsalt nalja! Ainus inimene, kes sellest aru sai, oli muide Little India omanik.

Üks sarnane tõestisündinud lugu tuli mulle praegu veel meelde. Minu omaga võrreldes on see tuhat korda julmem ja õpetlikum: mina jäin pärast oma säutsu ellu, järgneva loo kangelanna aga mitte.

New Yorgis suhtekorraldajana töötanud Justine Sacco oli teel Lõuna-Aafrikasse, et seal koos perega jõule veeta. Justine’il oli Twitteri-konto, mida jälgis kõigest 170 inimest: sõbrad, tuttavad ja sugulased. Reis Aafrikasse viis üle Londoni ja nagu noored inimesed ikka, postitas Justine igal võimalusel oma Twitteri-seinale midagi vaimukat.

Enne London–Kaplinna lennule minekut tegi Justine telefoni korraks lahti ja kirjutas Twitterisse järgmised sõnad: „Lähen Aafrikasse. Loodetavasti ei saa ma AIDSi. Muidugi mitte. Ma olen ju valge!” (inglise keeles: Going to Africa. Hope I don’t get AIDS. Just kidding. I’m white!).

Justine muigas võidukalt. Midagi nii eneseiroonilist ja keskmise ameeriklase maailmataju naeruvääristavat annab välja mõelda! Väidetagu veel, et 140 tähemärki on liiga vähe, et midagi öelda!

Ta võttis lennukis istet ja lülitas telefoni välja. Kui lennuk üksteist tundi hiljem Kaplinnas maandus, lülitas Justine Sacco telefoni uuesti sisse. Tuli sõnum.

„Mul on nii kurb näha, mis toimub,” kirjutas Justine’i tuttav, kellega ta oli viimati keskkoolis rääkinud.

Järgmine sõnum.

„Palun helista mulle KOHE!” See oli tema parim sõbranna Hannah.

Justine’i telefon plahvatas sõnumitest ja helises lõpuks.

„Sa oled praegu number üks trend maailmas,” ohkas Justine’i südamesõber.

Justine Sacco säutsust oli saanud korralik õudusunenägu, selle vahega, et see sündis ilmsi, mitte unes. Ajal, kui Sacco õndsalt lennuki pardal põõnas, elas tema säuts iseseisvat elu. Keegi sattus seda nägema ning jagas oma seinal, sealt levisid Justine’i iroonilised sõnad nagu kulutuli tuhandetele Twitteri-seintele üle kogu Ameerika.

Maailm kümme kilomeetrit London–Kaplinna lennukist allpool oli raevus. Mitte kellelgi ei tulnud pähe näha Sacco säutsu sellisena, nagu see mõeldud oli. Oh ei! Justine’ist oli saanud maailma esirassist, hullem veel kui kõik Ku Klux Klani liikmed kokku. Sajad tuhanded inimesed väljendasid suhtlusvõrgustikes oma pahameelt ja tülgastust. Imestati, kuidas selline inimene mainekas New Yorgi avalike suhete firmas üldse tööd sai.

Vihale järgnes kiiresti kahjurõõm.

„Ma tahan jõulukingiks võimalust näha Justine Sacco nägu, kui ta lennukist väljub ja oma telefoni sisse lülitab,” huilgas keegi Twitteris.

„Justine Sacco kogeb kohe ajaloo piinarikkaimat telefoni sisselülitamise hetke,” juubeldas teine.

Paar tundi veel ja #KasJustineOnJubaMaandunud oli populaarseim silt Twitteris.

„Ma tahan koju magama minna, aga kogu baar ootab Sacco maandumist. Ma lihtsalt ei saa ära minna!” kirjeldas keegi olukorda.

„Kas Kaplinnas on kedagi, kes võiks Justine’ile vastu minna?” uuris keegi. „Ma tahan pilte!”

Kus nõudlust, seal pakkumist – otse loomulikult sõitis üks verejanuline kohalik Justine’ile lennujaama „vastu”.

„Jah! Justine Sacco on tõepoolest Kaplinnas maandunud. Ta kannab enda varjamiseks päikeseprille,” säutsus võidukas lõuna-aafriklane ja postitas uduse pildi sassis juustega noorest ameeriklannast oma seinale.

Kirjeldatud lugu leidis aset 2013. aastal ning Justine Sacco pole sellest tänaseni toibunud. Püüa ise kohtingukaaslast leida, kui esimesed sada vastust, mille Google su nime peale arvutiekraanile viskab, seostuvad sõnadega rassist, libu, värdjas ja südametu. New Yorgi PR-firma laskis Justine’i lahti ja uue töö leidmine on osutunud noore naise jaoks suureks väljakutseks. Füüsiliselt elus, ent vaimselt murtud aastateks, kõik lihtsalt seetõttu, et irooniana mõeldud lause hakkas oma elu elama.

Inglise ajakirjanik Jon Ronson kirjeldab seda juhtumit oma suurepärases raamatus „So You’ve Been Publicly Shamed”, mida sa võimalusel kindlasti lugeda võiksid.

Ühesõnaga, kui sul on vaja kellegi või millegi kohta arvamust avaldada, räägi selle kellegi või millegagi otse. Ja mõtle kolm korda, enne kui sa kuhugi midagi vaimukat postitad, ära säutsu. Loodus on andnud sulle võime rääkida, kasuta seda.