Igal inimesel olevat kindel kogus alkoholi, mille ta elu jooksul peab ära jooma. Mõned inimesed teevad seda lihtsalt kiiremini kui teised. Mina igatahes tegin, sest kuidagi muudmoodi on mul oma aastatetaguseid joomasööste keeruline seletada. Aga kuidas on kõige muuga, mis inimese igapäeva vältimatult kuulub (justkui oleks alkohol möödapääsmatu, eks ole)? Näiteks sõnadega, mida me enda väljendamisel kasutame?
Kiire otsing ning tulemus on siin: inimene lausub elu jooksul keskmiselt 370 miljonit sõna, seitsme ja viieteistkümne tuhande vahel päevas. Eks kõik sõltu mõistagi inimesest. Iga Pearu kohta on kusagil mõni Andres ja natuke määrab sõnaohtrust või -nappust ka periood, mille jooksul me oma mõtteid teistega jagame. Elu alguses ja lõpuski on inimene pigem kidakeelne (vähemalt sidusate lausete moodustamisel), keskpaigas kisub asi aga teinekord liigagi jutukaks (eriti varem nimetatud alkoholi toel). Ent seda ohtu, et mõni mees talle ette nähtud 370 miljonit sõna paari-kolme aastaga ära kasutab, vist siiski pole. Isegi kui kõik märgid viimasel ajal muud kipuvad näitama.
Probleem on nimelt selles, et miskipärast tajub inimkond üha enam mingit veidrat kohustust kogu aeg arvamust avaldada. Sotsiaalmeedia pole seda üksnes mugavaks muutnud – katkematust arvamisest on saanud peaaegu sundus. Sest mida imet sa kusagil Facebookis muud teed, kui ülejäänud kasutajaid (või vähemasti neid, kes on pahaaimamatult end sinu sõbralisti lisanud) oma seisukohtadega pommitad. Selleks nood platvormid ju loodud on ja kas kedagi su ideed ka huvitavad, mängib seejuures teisejärgulist rolli.
Tulemuseks on vähemalt kaks korda viisteist tuhat sõna päevas, sest arvamus vajab pidevat avaldamist, vastasel juhul jätavad algoritmid su märkamata ning postitused sõpradele kuvamata. Veel hullem on asi siis, kui arvamuse avaldamisest töise elu tööriist saab. Iga isikubrändi guru teab, et „silmapaistvaks autoriteediks“ tõusmine sõltub põhiliselt sellest, mitu korda päevas sa LinkedInis midagi arvad. Kui arvad, järelikult tead. Kui tead, tuleb sind järelikult palgata.
Pideva arvamise surve tekitab aga kiiresti olukorra, kus sul pole enam väga midagi arvata. Teemad saavad otsa ja nõnda jõuabki iga arvaja praktikani, mida iseloomustab tore eestikeelne väljend „lahtisest uksest sissemurdmine“. Ehk endastmõistetavate käibetõdede uuesti sõnastamine.
Minu sotsiaalmeedia voog on sedasorti postitusi täis ja enamasti algavad need ausa ülestunnistusega: ega ma tegelikult päris kindel olegi, kas mu mõte tingimata väljendamist väärib, aga kuna ma selle peale juba tulin ja arvuti taha istusin, siis panin selle ikka kirja. Ja riputasin kõigile teistele lugemiseks üles. Järgneb sõnalaviin teemal „ettevõtte edu sõltub töötajate panusest“ või „kaubatundjad võiksid osata kaupade kohta esitatud küsimustele vastata“ või „kes palju sööb ja vähe liigub, läheb paksuks“ või „AI tundmine on meie tuleviku võti“. Ja loomulikult „kõik poliitikud on lollid“, mis näib eriti ahvatlev lahtine uks olevat. Selleni välja, et sellest läbimurdmiseks ei piirduta sotsiaalmeedia postitustega – olen isikliku tagumikuga talunud mitmetunnist teatrietendust, mille ainus sõnum just see oligi.
Õnneks tabab iga moeröögatust vastureaktsioon. Burger Kingist tüdinenud inimesed pöörduvad „aeglase toidu“ kultuuri poole, TikTokist väsinud noored loevad vabatahtlikult „Sõda ja rahu“ ning nõnda edasi. Ja teinekord on täitsa mõnus arvamust mitte avaldada. Eriti kui seda nagu polegi. Vastasel juhul saavad 370 miljonit ettenähtud sõna liiga kiiresti otsa.
„Kui sa ikka midagi väga tahad, läheb see täide!“ Olen seda lauset elu jooksul miljon korda kuulnud, küll kõikvõimalikel motivatsioonikonverentsidel, küll tuttavate kodudes, kus lapsi just taolise mantra saatel kasvatatakse. Mõtle suurelt, ütlevad inimesed. Vaja on vaid selgelt sõnastatud unistust, kõik muu on dela tehniki, kui venekeelset käibefraasi kasutada. Ega ikka ei ole küll. Miski...