Kaassõltuvus

Telefon heliseb ja ma võtan kõne vastu. Mis sest, et olen endale vähemalt tuhat korda lubanud, et võõrastele numbritele ei vasta. Aga kunagi ei tea – äkki on kuller, kes mulle pakki tahab tuua ning uksest sisse ei saa.

Teisel pool kõnetraati kostab naise ohe. Seejärel teine, mis kiiresti nuuksumiseks kasvab. Ei ole kuller. Ma juba aiman, kes mulle sedapuhku helistab.

„Kas härra Raud?“ kogub proua end küsimuseks.

„Kuulen teid.“

„Mu poeg…,“ murdub tundmatu hääl uuesti nuuksumiseks. „Ta on juba kolmandat nädalat tsüklis. Äkki te saate temaga rääkida, palun? Mind ta ei kuula. No lihtsalt ei kuula. Ma ei tea enam, mida teha. Te olete minu viimane lootus.“

Ma ei taha kellegi viimane lootus olla, keegi ei taha. Eriti siis, kui sa inimest ei tunnegi. Aga midagi pole teha. Kui oled oma nooruspõlveaegsest alkoholiprobleemist avalikult rääkinud, tuleb kaasneva kohustusega arvestada. Liiatigi pole see esimene taoline kõne.

Istun ülejärgmisel päeval kokkulepitud kohvikus ja seal nad on. Mureliku näoga proua ja tema kahekümnendates poeg. Poiss on kaine, särab nagu kuusk detsembrikuisel Raekoja platsil ja tunneb minuga kohtumisest teatavat elevust.

„Ei tea jah,“ kurdab ta ema valvsa pilgu all. „Nii kui ühe õlle teen, olen kuu aega tsüklis ja maha ei saa. Olen proovinud küll nii ja naa, aga alati lõpeb kõik samamoodi.“

Ma räägin talle juba pähekulunud juttu kahest võimalusest alkohooliku elus – sa kas lihtsalt lõpetad päevapealt või jääb sul neid päevi, mille pealt lõpetada, aina vähemaks. Lõpuks tuleb surm, vaimne või füüsiline, ja ega tegelikult suurt vahet olegi, kumb su enne kätte saab.

Poiss kuulab ja näib kõike mõistvat. Tõuseb püsti ja asutab teele. Ema tõuseb kah ning tänab, kuigi ma pole tema ainsale pojale – seda mainis ta juba meie esimeses telefonivestluses – peale veerand tunni oma ajast midagi andnud. Mul on tegelikult piinlik, sest kardan juba ette teadvat, et kuulen hingevalust räsitud proua häält peagi uuesti.

Mõne nädala pärast heliseb telefon uuesti ja ekraan näitab mulle juba tema nime.

„Poiss on jälle tsüklis, mis ma tegema pean?“

Ma ütlen talle kõige valusama asja, mida talle taolisel hetkel öelda saab. Ma ju ei taha, kuid paraku on see minu kogemuses ainus mõte, millel sellises olukorras mingigi tähendus on.

„Te peate temast lahti laskma. See ei ole lihtne, tegelikult on see võimatu, aga teie elul on kah väärtus. Suuremgi, kui minu arvamust küsida.“

Sõltlastest räägitakse tänapäeval palju. Neid on igasuguseid: alkohoolikud, narkomaanid, kasiinohullud ja nii edasi. Oluliselt vähem räägitakse aga neist, keda sõltlased endaga koos põhja veavad – emad, isad, pojad, tütred ja nõnda edasi.

Kaassõltuvus on sõltuvusest hullemgi, sest kaif, mis alkohoolikut teise päeva hommikul esimese õlle järel täidab, jääb kaassõltlasel kogemata. On ainult pohmell, pahatihti aastatepikkune. Abivajajat on ju vaja toetada ning lootus sureb viimasena.

Vale puha. Enne lootust surevad rõõm, õnn ja kõik muu, mille keskel elamine peaks täiuslikus maailmas igaühe võõrandamatu õigus olema. Ja just seda on „primaarsel sõltlasel“ keeruline mõista – tema katastroof on möödapääsmatult veel paljude teiste oma, tahavad nad seda või mitte. Enamasti ei taha. Kes tahaks?

Mõni sõltuvus on koguni nii levinud, et õudne hakkab. Diginarkomaania näiteks. Kui ma mõnikord restoranis einetan, istub vähemalt ühes lauas paarike – mõnikord lausa terve perekond –, kes üksteist ei vaatagi. Nad on ninapidi telefonides, mis ei lahku sõrmede vahelt ka siis, kui seal tegelikult kahvel peaks olema.

Armas inimene, kui sa kallimaga õhtut lähed veetma, jäta telefon koju. Nii säästad partnerit vähemalt ühest kaassõltuvusest, isegi kui pelgaks tunniks. Klaasi veini tellid sa ju niikuinii.