Kui küsid ja räägid, võib imelisi asju juhtuda. Kui ei küsi, siis ei juhtu.

Kuidas teada saada, mida teine inimene mõtleb ja tahab? Luba endale midagi ootamatut soovitada: küsi. Räägi teise inimesega!

Kui su abikaasa higistab juba teist päeva lakkamatult ja väriseb üle kere, siis tunneb ta end ilmselt halvasti, eks? Äkki on haige? Püha taevas, äkki on tal angiin? Midagi veel hullemat?

Sa tormad raamaturiiuli juurde ja leiad sealt “Tervise ABC”, mis kirjeldab kõiki tuntud ja tundmatuid haigusi. Leheküljel number 83 on pilt inimesest, kellel on täpselt need sümptomid, mida sa oma abikaasal oled täheldanud. Sul oli õigus: tal on midagi palju hullemat kui angiin, tal on rõuged. Asjaolu, et viimane teadaolev rõugete juhtum diagnoositi 1977. aastal, sind eriti ei häiri.

Rõuged on nakkushaigus. Suremus umbes 35%. Fakk. Fakk-fakk-fakk. Kõigepealt tema ja siis sina.

Kas jääda lõputut õudust ootama või asi kiiremas korras õudselt lõpetada? Sa avad rõduukse ja astud ühe jalaga teispoolsuse suunas. Tagasiteed ei näi olevat. Või äkki siiski? “Kallis,” pöördud sa enne saatuslikku sammu viimast korda abikaasa poole. “Kuidas sa ennast tunned?” “Halvasti.”
“Ma olen tähele pannud jah. On kõik hästi?”
“No ilmselgelt ei ole, kui ma end halvasti tunnen. Kõik oleks hästi siis, kui ma end hästi tunneksin.”
“Mhmh. Kõlab üsna loogiliselt.” Ei mingit kahtlust. Su abikaasa on suremas ja sina koos temaga. Neetud viirused.
“Tahad teada kah?” katkestab abikaasa su sisekaemuse.“Mida?”
“Noh, et miks ma end halvasti tunnen.”
“Aa, jajah, muidugi. Sorry, ma jäin siin unistama.” “Unistama?”
“Ma ju ütlesin, et sorry?”

Abikaasa istub diivanile. Üüratud higimullid ta ninaotsal moodustavad korraliku hiidlaine, mis kohe paisu tagant välja pääseb ja põrandale kukub. Sa liigud ta kõrvale ja vaatad kaastundlikult tema sügavatesse silmadesse. Vaene inimene, ta ise ei pruugi ju teadagi, milline hirmus tõbi teda vaevab …

“Nooh?” teeskled sa uudishimu.
“Ma ei teagi, kuidas seda sulle öelda,” kogeleb abikaasa. Ta väriseb üle terve kere ja pole vaja olla tohter Olaf, et vaesekese järelejäänud elupäevade täpset numbrit ennustada. Ta võtab sul käest kinni. Ohh. Need sinised silmad. Need ilusad sinised silmad, mul võitnud südame.

“Ma kaotasin,” murdub abikaasa hääl haledateks niutsatusteks.
“Mhh?”
“Kasiinos. 15 000 eurot. Kõik meie säästud. Mul on kohutavalt kahju.”
“Kuidas palun?”
Sa ei suuda oma raevu taltsutada. Kuidas see võimalik on? Hetk tagasi arvasid sa jumal teab mida. Sa arvasid, et kaksteist aastat õnnelikku abielu on läbi. Sa arvasid, et teie ühiste laste elu on läbi. Sa arvasid igasugust jama.

“Miks sa mulle ei öelnud?” kriiskad sa kergendusega segatud vihas.
“Sa ei küsinud.”

Küsi. Kui sul on vaja teada, mida teine inimene tunneb, mõtleb või tahab, siis kõige tulemuslikum on tema käest küsida. Ta ei pruugi seda alati öelda, aga mõnikord ütleb ka.

Mind on elu jooksul saatnud üks veider hobi, mida ma tänase päevani praktiseerin. Ma kirjutan tuntud inimestele: rock-staaridele, kirjanikele, näitlejatele ja nii edasi – inimestele, kellel pole aega, viitsimist või tahtmist mulle tagasi kirjutada. Ma võiksin täiskasvanud inimesena teada, kui väikesed on minu võimalused tiheda graafikuga inimeste tähelepanu püüdmisel. Eks ma tean ju ka, ma olen ise samuti üsna tiheda graafikuga.

Ent ma tean sedagi, et teise inimese kirjale vastamine, teise inimesega kas või paari-kolme rea piires suhtlemine nihutab mu isiklikku silmapiiri taas ühe jupikese jagu kaugemale. Ma vastan alati kirjadele, mille sarnaseid ma ise terve elu saatnud olen, ja eeldan mõnevõrra isekalt, et seda teeb ka kogu ülejäänud maailm.

Esimese fännikirja saatsin ma 6-aastaselt Buratinole, kes oli tollal ETV armastatuim lastesaadete tegelane. Buratino julgustas lapsi endale kirjutama, ent linnalegend teadis rääkida, et ega ta kirjadele ei vasta. Seda enam, et Buratino ei osanud kirjutadagi. Arusaadav siis, milline oli minu elevus, kui postiljon ühel kevadhommikul ETV logo ja Telepoisi pildiga ümbriku tõi.
Ma avasin selle tudisevate käekestega ning seal see oli – kiri Buratinolt. Uskumatu, ent tõsi.
Sellest asjast saati olen ma kirjutanud teistele maailma buratinodele alates Steve Jobsist ja Bonost kuni iga raamatu autorini, mida ma lugenud olen. Ma teen seda tänase päevani.

Eesti buratinod on arusaadavalt paremad vastajad ja paljud siinsed kultuuritegelased on kirjade kaudu minu headeks tuttavateks saanud. Välismaised buratinod on seevastu keerulisem seltskond, kuigi mitte alati. Ma olen saanud kirju – ehkki lühikesi – paljudelt autoritelt ja muusikutelt, kellest tuntuim on vast Black Sabbathi nimelise ansambli originaalkoosseisu trummar Bill Ward, kes mitte ainult ei vastanud mu kirjale, vaid mu endale Los Angelesse ka külla kutsus. Ja muidugi Ameerika kirjanik ja isiklik iidol Steven Pressfield, kes kirjutas mulle nii ilusa vastuse, et silm kisub siiani märjaks, kui sellele mõtlen.

Minu kogemus on, et kui sa küsid ja räägid, võib imelisi asju juhtuda. Kui ei küsi, siis ei juhtu. Keegi ei kuku sinuga niisama heast peast rääkima või kirjutama. Räägi!