Loterii kui seaduslik kokaiin

Hasartmäng pole sobiv viis rahaliste probleemide lahendamiseks. Täpselt sellises sõnastuses lõpeb iga reklaam, mis inimesi riiklikes hasartmängudes ehk Eesti Loto korraldavates loosimistes osalema kutsub. 

Loomulikult tekib küsimus, milleks see hasartmäng siis sobiv on, kui ta rahalisi probleeme ei lahenda? Vastus on liiga küüniline, et Eesti riik seda valjuhäälselt öelda julgeks: hasartmängu ainus eesmärk on korraldaja kukrut paisutada. House always wins ehk „maja võidab alati“ on lause, mida iga kasiinosõber on kuulnud. Mängupõrgus ei ole põhimõtteliselt võimalik võita. Kui sa „ühekäelisel bandiidil“ kangist tõmmates midagi võidadki, topid selle kohe masinasse tagasi – äkki toob järgmine ring veel rohkem raha? Ei too. Aga see ei sega tuhandeid inimesi igal hommikul kasiinosse astumast, et seal kogu oma maine vara maha mängida. Miks? Sest risk on erutav. 

Ameerika psühhiaater Anna Lembke on oma raamatus „Dopamiinisõltlased“ (tlk Piret Orav, Rahva Raamat 2023) kirjutanud, et kasiinosõltlane võib ka kaotust alateadlikult soovida, sest vastu pükse saamine on osa dopamiinilaksust, mida mängupõrgu-narkomaan otsib. Keegi ei istu kaardilauda plaaniga oma „rahalisi probleeme lahendada“. Kõik teavad, et kui üldse midagi, siis muudab kasiino rahaprobleemid suuremaks. Võlu asub mujal – me oleme kõik dopamiinisõltlased ning tuhandete eurode „majale“ loovutamine on üks moodustest oma pauk kätte saada. 

Sisuliselt ei erine kasiinosõltuvus alkoholismist, pornosõltuvusest, kokaiini tarbimisest või arututes kogustes kohupiimapirukate õgimisest. Küll aga vaadatakse mõnedele sõltuvustele viltu, osad on samas seaduslikud ning Eesti Loto näitel süvendab ühte Eesti riik ise. Jutud sellest, kuidas loteriist teenitud raha kultuuri edendamiseks suunatakse, on täpselt sama head kui väide, et „veriste“ teemantidega kauplemine teeb miljonid kihlujad õnnelikuks.  

Ka minul on mitmeid sõltuvusi, lotosõltuvus sealhulgas. Ma käin igal nädalal Eesti riigile kuuluvas kasiinos ning ostan kümne euro eest loteriipileti. See annab mulle võimaluse seitse päeva mööda kinnisvaraportaale surfata ja vaadata, millise lossi ma kusagile Šotimaa järve äärde oma võidu eest ostan. Taoline unistamine on erutav, kuigi tean suurepäraselt, et võidan heal juhul oma kümme eurot tagasi, kui sedagi. 

Hämmastaval kombel on ühed sõltuvused ühiskonna silmis niisiis natuke paremad kui teised. Alkohol on peaaegu vabalt igal pool saadaval, kui viin aga täna leiutataks, keelataks selle müümine kohe ära. Põhjalikud teadusuuringud kinnitavad nimelt, et nii sotsiaalses kui tervislikus vaates on alkohol märkimisväärselt kahjulikum kui kanep või kokaiin. Ometi käib klaasike veini vaat et kohustuslikult iga õhtusöögi juurde, kui klient aga restoranis triibukese valget pulbrit ninna tõmbab, helistab oober politseisse. 

Ja digitaalsetest narkootikumidest ehk sotsiaalmeediast ei hakka ma rääkimagi. Eelmisel aastal jõllitas keskmine Z-põlvkonna esindaja päevas seitse tundi oma telefoni ja kui see ei ole tõsine probleem, siis ma ei tea, mis on. Sest kes kontrollib, mida üks noor inimene telefoniekraanilt endale ajju laseb? 

Sotsiaalmeedia sisu on täpselt sama kõikuva kvaliteediga nagu kokaiin, mida diilerid kusagil kodustes „laborites“ tont teab millega segavad. Äkki oleks mõistlik silmakirjalikkusest loobuda ning kõikidesse sõltuvuainetesse ühtemoodi suhtuma hakata? Loomulikult ei kujuta keegi ette, et terviseminister kangeteks klassifitseeritud mõnuainete legaliseerimisest rääkima hakkaks (kuigi mitmes Euroopa suurlinnas on see teema tõsiselt üleval). Küll võiks aga riigis, mis oma kodanikke avalikult lotosõltuvusse tõukab, tegutseda vähemalt üks koht, kus inimene saaks spetsialistidel oma dopamiiniallika puhtust kontrollida lasta. Kõik mõnuained on ühtviisi ohtlikud, mustad mõnuained on aga veelgi ohtlikumad.